Südantliigutav lugu, mis muudab su maailmavaadet: kannan sind süles igal hommikul seni, kuni surm meid lahutab
Kui ma tol õhtul koju jõudsin, serveeris abikaasa parajasti õhtusööki. Võtsin tal käest ja ütlesin: „Pean sulle midagi rääkima.“ Ta istus ja sõi vaikides. Nägin ta silmis taaskord valu.
Äkitselt ei suutnud ma midagi öelda. Kuid pidin ütlema, mõtlen lahutusest. Tõstatasin teema arglikult. Mu sõnad ei paistnud teda häirivat, selle asemel küsis ta hoopis vaikselt: „Miks?“
Eirasin küsimust ja see muutis ta vihaseks. Ta viskas söömispulgad lauale ja karjatas: „Sa pole mees ega midagi!“
Tol õhtul me teineteisega ei rääkinud. Ta nuttis. Ma tean, et ta püüdis aru saada, mis meie abieluga juhtunud oli. Kuid mina vaevalt et oleks suutnud talle rahuldavat vastust anda. Ma olin andnud oma südame Jane’ile. Ma ei armastanud oma abikaasat enam. Mul oli temast lihtsalt kahju.
Sügava süütundega rinnus kirjutasin valmis lahutuskokkuleppe, kus oli kirjas, et meie maja ja auto jäävad talle. 30% minu firmast samuti. Ta viskas paberile kiire pilgu ja rebis lehe tükkideks. Naine, kellega ma olin koos olnud kümme aastat, oli võõraks muutunud. Mul oli kahju tema panustatud ajast, energiast ja ressurssidest, aga ma ei saanud oma sõnu, et armastan Jane’i nii väga, enam tagasi võtta. Lõpuks nuttis ta minu juuresolekul valju häälega ja seda olin ma tegelikult oodanud. See nutt oli minu jaoks omamoodi vabanemine. Mõte lahutusest, mida olin peas veeretanud nädalaid, muutus kindlamaks ja selgemaks.
Järgmisel päeval jõudsin koju väga hilja ja leidsin laualt mingi kirja, abikaasa kirjutatud. Õhtust ma süüa ei soovinud, kobisin kohe magama. Uinusin kiiresti, sest olin Jane’iga veedetud seiklusrohkest päevast väsinud. Öösel ärgates märkasin taas laual kirja. Keerasin selle teistpidi ja magasin edasi…
Hommikul esitas ta oma tingimused lahutuseks: ta ei taha minult mitte midagi peale kuuajase lahutusest etteteatamise. Ning selle kuu aja jooksul peaksime me püüdma käituda nii normaalselt kui võimalik. Tal oli selleks kõigeks väga lihtne põhjus: meie pojal olid parasjagu eksamid käsil ja ta ei tahtnud teda uudisega lahutusest segada. See oli mulle täiesti vastuvõetav.
Kuid tal oli siiski veel midagi varuks. Naine palus mul meenutada, kuidas ma ta meie pulmapäeval süles tuppa kandsin. Ruumi, kus veetsime oma pulmaöö. Ning nõudis, et igal hommikul selle järgneva kuu vältel kannaksin ma ta süles meie magamistoast välisukse juurde. Arvasin, et mu naine on hulluks läinud. Kuid et meie viimaseid ühiseid päevi kuidagiviisi talutavaks muuta, olin tema veidra sooviga nõus.
Rääkisin ka Jane’ile oma naise ebaharilikust lahutuseelsest seisundist. Ta naeris valjult ja pidas kogu asja absurdseks. „Pole vahet, mis trikke ta välja mõtleb – lahutusega peab ta silmitsi seisma nagunii,“ ütles Jane.
Sellest saadik, kui ma oma lahutuse sooviga lagedale tulin, polnud minu ja abikaasa vahel mingit füüsilist kontakti olnud. Seega kujunes esimesel päeval tema süles ukseni kandmine kohmakaks. Poeg plaksutas aga käsi ja hüüdis: „Issi kannab emmet süles!“ Need sõnad tegid mulle haiget. Magamistoast elutuppa, sealt välisukse juurde – kümme meetrit kandsin teda kätel. Ta sulges silmad ja ütles vaikselt: „Ära pojale lahutusest räägi.“ Noogutasin, kuigi ärritusin. Libistasin ta välisukse juures põrandale ja kõik jätkus tavapärases rütmis – tema läks oma tööde juurde ja mina sõitsin kontorisse.
Teisel päeval läks asi juba kergemalt, mõlemal. Ta nõjatus mu rinnale. Tundsin tema pluusi lõhna. Ja sain aru, et polnud seda naist hoolega vaadanud juba väga pikka aega. Ta polnud enam noor, näol võis näha kortse ja juustes leida halli. Meie abielu oli temalt lõivu nõudnud. Sekundiks mõtlesin sellele, mida ma talle teinud olin.
Neljandal päeval, kui ta sülle vinnasin, tundsin, et kadunud intiimsus tuleb tagasi. Mu rüpes oli naine, kes oli oma elust kümme aastat minule pühendanud. Viiendal ja kuuendal päeval see tunne kasvas. Jane’ile ei öelnud ma midagi. Abikaasa ukseni kandmine muutus iga päevaga lihtsamaks ja kuu möödus kiiresti. Ilmselt tegi see treening mind ka tugevamaks.
Ühel hommikul valis ta kaua, mida selga panna. Proovis mitut kleiti, kuid ei leidnud sobivat. Seejärel poetas mokaotsast, et kõik kleidid on suureks jäänud. Alles siis märkasin, kui kõhnaks ta on jäänud – sellepärast mul oligi nii kerge teda kanda. Järsku sain nagu puuga pähe – ta oli südames nii palju valu ja kibedust tundnud! Täiesti alateadlikult sirutasin käe ja silitasin ta pead.
Just sel hetkel astus poeg tuppa ja sõnas: „Issi, on aeg ema uksele kanda.“ Süleskandmisest oli tema päeva loomulik osa saanud. Naine palus pojal lähemale tulla ja kallistas teda tugevasti. Pöörasin pilgu ära, sest kartsin, et võin viimasel hetkel meelt muuta. Seejärel, naine süles, kõndisin ma magamistoast välja, läbi elutoa ja esiku ukse juurde. Ta käed sobisid mu kaela ümber nii pehmelt ja loomulikult. Hoidsin teda enda lähedal, just samamoodi nagu meie pulmapäeval.
Tema kõhnus tegi mulle siiski muret. Kuu viimasel päeval, kui teda välisukseni kandsin, liikusin teosammul. Poeg oli kooli läinud. Hoidsin teda tihedasti end avastas ja märkisin, et polnud arugi saanud, et meie kooselust puudus lähedus. Sõitsin kontorisse ja hüppasin autost välja ilma, et oleksin selle uksi lukustanud. Kartsin, et igasugune viivitus sunnib mind ümber mõtlema. Kõmpisin trepist üles. Jane avas ukse ja mina ütlesin: „Vabandust, Jane, aga ma ei lahuta.“
Ta vaatas mind uskumatu pilguga, sirutas käe ja katsus mu laupa. „On sul palavik või mis?“ Lükkasin käe laubalt eemale ja vabandasin veelkord. „Vabandust, aga ma ei taha enam lahutust. Meie abielu oli igav, sest me ei väärtustanud elus ette tulevaid pisiasju. Mitte selles polnud asi, et me ei armastanud teineteist enam. Nüüd mõistan, et kui ma ta meie pulmapäeval üle ukseläve kandsin, pean seda tegema seni, kuni surm meid lahutab.“
Jane justkui ärkas. Andis mulle lahtise käega laksu vastu nägu, purskus pisaratesse ja paugutas ust. Jalutasin trepist alla ja sõitsin ära. Teele jäänud lillepoest ostsin oma naisele suure kimbu lilli. Müüja küsis, mida kaardile kirjutada. Naeratasin ja palusin kirja panna nii: „Kannan sind süles igal hommikul seni, kuni surm meid lahutab.“
Tol õhtul, lilled pihus, koju saabudes naeratasin, jooksin trepist üles ja leidsin oma naise voodist – surnult. Ta oli juba kuid vähkkasvajaga võidelnud, aga mina olin Jane’iga nii hõivatud, et polnud seda märganud. Ta teadis, et sureb varsti ning püüdis meie poega kõigest negatiivsest säästa – juhul kui me oleks lahutanud. Vähemalt olen ma nüüd poja silmis armastav abikaasa…
Elu väikesed detailid on suhtes väga olulised. Pole oluline, milline on maja või auto, kui suur kinnistu või kui palju raha pangas. Jah, need loovad küll õnne jaoks soodsa keskkonna, kuid mitte õnne ennast.
Leia aega, et olla oma naisele sõber ja tee just neid väikeseid pisiasju, mis loovad lähedustunde. Ela tõeliselt õnnelikku abielu!
Allikas: brightside.me
