ARVUSTUS | "Võõramaalane" Oscaritele ei kandideeri, aga pakub head meelelahutust
Elavate legendide kohtumine suurel ekraanil ehk James Bondi kehastanud Pierce Brosnan ja kung-fu trikkide meister Jackie Chan pakuvad põneva ja pingelise vaatamise.
Arvan isiklikult, et kumbki antud filmi peanäitlejatest ei pea end tõestama. Tõsi, Brosnani "007 ja Kuldsilm" on Bondi film, mida ühtaegu nii armastatakse kui ka vihatakse. Viimastel aastatel on jäänud mulje, et mees satub filmidesse, mis lähevad otse filmiriiulitele ega suuda olla ideaalsed kassahitid, mis rahvast kinno meelitaksid. Jackie Chan omakorda on nagu elav legend Bruce Lee, kelle kohta kriitikat oleks patt teha. Nüüd on kaks väga huvitavat ja mitmekülgset näitlejat ühes linateoses ja seda suurel ekraanil. Kohati on mõlemal „oht“ sattuda odava otsa filmidesse, mis alati just kinno ei juhtu. Antud juhul on tegu aga suurepärase erandiga.
Martin Campbell on vist vaid ühe suure libastumisega hakkama saanud, milleks on "Roheline Latern" ("Green Lantern", 2011), sest mõned asjad lihtsalt ei unune, ent ilmselt oli ajastus selline, kus inimesed ootasid midagi enamat ja said vaid lopaka arvutipõhise soperdise, mille fantaasiaküllane sisu unustati kui kõikjal vaid arvutigraafika ringi vuras ja ühel hetkel end ammendas.
"Võõramaalane" üllatas ilmselt kõige rohkem Jackie Chani osatäitmisega. Kui tema rollid on tihti naerusuised ja märulirohked, siis nüüd oli küll palju mürglit, ent Jackie täitis oskuslikult ka draamarolli. Seekordses filmis on tema vastaseks mees paljude sidemetaga ja side terrorismiga, mille tagajärjel peategelase tütar hukkub. Ka Pierce Brosnan polnud kehvem ja täitis kenasti kõik ootused. Viimase aja teostest on mulle eredalt meelde jäänud arvutialane film "I.T.", kus usaldati samuti üsna ühtlane ja sobiv tegelaskuju Brosnanile. Võibolla peakski ta edaspidi rohkem mängimagi pahalaste rolle, sest mitmes kunagises Bondis sai ta ju küllalt mängida žarmikat naistemagnetit.
"Võõramaalane" pole täiuslik krimimäruli pakett, kuid pettumustunnet see ei valmistanud. Realistlik märul, Jackie Chani meeleolukad võitluskunstide esitused ja kassi-hiire mäng, mis üldiseks sisuks, mõjus usutavana, ent filmi keskpaigas kippusid McGyveri stiilis arenevad oskused ja muu mürgel võibolla natukene juba ennast kordama.
Samas, mida üks lihtne restoranipidaja saabki teha, kui kõik fantaasia mängu panna ja pättidele vastu astuda. Muidugi küsitav, kas selline kättemaksuplaan ka päriselus võimalik oleks – ilmselt mitte väga tõenäoline. Üks mees tervete terrorirühmituste vastu – müstika!
"Võõramaalane" on kokkuvõttes kättemaksulugu, ent võibolla võinuks välja tuua peategelase õdusat kooselu naise ja tema tütardega, keda enam elavate nimekirjas pole. Mõningad minevikuseigad küll toodi välja, aga need olid võrdlemisi hägused ega jätnud peategelast pikaks ajaks passima, millele oleks järgnenud mõni meeletum märulistseen.
Samal teemal on tehtud juba sadu filme, kuigi selle tegi sümpaatseks Jackie Chan ja tema oskus välja tuua ka oma draamarollis vajalikud võimed. Kõik muu - pahalased, suur kamp ühe mehe vastu - mõjus siiski juba ennast kordava muusikana. Märulifilmide austajatele kindlasti kohustuslik vaatamine - igav ei hakanud, sisukas, loona juba tuttav lugu, mistõttu vaataja ei pea palju oma ajusid pingutama. Lisaks hästi rollidesse paigutatud näitlejad - Pierce Brosnan oleks võinud ehk isegi rohkem märulistseenides osaleda, aga see polnud enam tema, vaid filmi enda sisu probleem.
Ootan igal juhul mõlemalt peanäitlejalt veelgi sarnaseid filme, sest pimedaks sügisõhtuks on see kinos üsna hea märulirohke film, Oscaritele ei pretendeeri, aga pakub vaatajale mõned tunnid kaasahaaravat filmielamust. Vähemalt järjekordne kinofilm, kus ei olnud kasutuses liiga palju arvutigraafikat ja kuulid ei vihisenud kogu aeg aegluubis.
