ARVUSTUS | Piinlikult korrapärane ja tuim "Keti lõpp"
Draamavaba draama nr. 2 ehk uus Eesti film kinodes, mis räägib burksikohast ning selle ainukesest teenindajast ja tema igapäevasest elust kohas nimega Kett. Tunne on, et šnitti on kõvasti võetud Jim Jarmuschi Ameerika kultusfilmist "Kohvi ja Sigaretid" ("Coffee and Cigarettes", 2003). Seega, kellele meeldib vaadata rahulikult kulgevat kohvikuelu, leiab nadingut ka "Ketti lõppu" jälgides.
Parim osa nii selle kui ka teiste Eesti filmide juures on see, et näeme Eesti näitlejaid, kes tavaliselt astuvad rohkem lavalaudadel või teles, suurel kinoekraanil ning nende annet filmirolli jaoks ümber kehastuda. Võimsad esitlused ka siis kui karakter ei ole nii dünaamiline ega võimalda paljut, aga siiski kumab ekraanilt tagasi midagi uut, huvitavat ning kaasahaaravat. Fimil, kui tervikul on palju potsentsiaali, kuid jätab selle kuskile ridade vahele tõlgendamiseks. Kohati tundub ka, et näitlejad mängivad filmi režissööri võimetest üle. Teatud mõttes teeb see filmi isegi nauditavamaks ning omanäolisemaks.
Karakteriloome on pandud raamidesse, representeerides tegelasi intervallide ning peatükkide kaupa, mis ehk päästab filmi selle osa, kus peaks moodustuma keerukad omavahel põimuvad tegelased ning läbi nende looma ka põletava draama. Kuna seda ei ole, siis on tegu taaskord draamavaba filmiga. Tegemist on justkui väikste lühifilmi lõikudega, millel lõppkokkuvõttes püanti ei ole.
Fimi sisuline struktuur ei suuda kuidagi põhjendada peatükkideks hekseldamist – miks? Austusavaldus Jarmuschile? Ühekordsel vaatamisel ei saa käesoleva filmi puhul peaükkideks jaotamise mõttekusele pihta, sest nende pealkirjades välja toodud tähed ei moodustanud näiteks filmi pealkirja ega üldse mitte midagi ning kinematograafilises mõttes on peatükkidesse eraldamine segadusseajav ning ebavajalik, sest vaataja ei peaks teadma, kes või mis nüüd tuleb. Ootusärevus, mida vaatajatena loodame kinoekraanilt kogeda, kadus filmist seetõttu täiesti ära.
Miks kardavad Eesti filmitegijad tuua särtsu, iha, energiat, võimu, kaotust, nuttu, valu, rõõmu, headust, kurjust ja kõige selle segu ekraanile? Eestlane on oma argipäevas piisavalt tuim tükk, kas ei võiks ekraanilt midagi muud vastu paista – veits fantaasiat ja unistusi? Kõike seda, mis meil seal taga kuklas olemas on, kuid mis tihti elus nii kättesaamatuks jääb...
Filmi kenasti komponeeritud visuaalne keel on täiesti tavapärane igale uuele Eesti filmile – kõik on ilusasti ja värviliselt välja valgustatud ning meie silmade ette manatud. Taust, kompositsioon, rekvisiidid, soengud, kingad, pluusid – kõik piinlikult korrapärane, ilma üleliigse taustamürata. Ja iga sellist rahulikku, steriilselt minutit saadab omapärane elektro-instrumentaalmuusika, mille meeldimine või mitte-meeldimine on puhtalt maitse küsimus, nagu terve see film üldse.
