ARVUSTUS | Kui Gerard Butler lõpuks kosmosesse jõudis, oli "Magnettorm" juba alanud
Katastroofifilmide meistri Roland Emmerichi paljude teoste produtsendi ja stsenaristi Dean Devlini lavastatud "Magnettorm" on täielik popkornifilm, mis tähendab, et kaasa pole vaja väga palju mõelda, ent Gerard Butler, kes muidu väga sümpaatne näitleja, suudab pea kahe tunni sisse mahutada väga ägedat meelelahutust.
"Lase mind sisse külma tormi eest...", kõlavad ühe tuntud Eesti rokkbändi laulu sõnad. Täpselt nii need asjad käivad, kui tahta kontrollida kontrollimatut. Mulle näib, et "Magnettorm" tahtis olla viis filmi korraga – suhtedraama, katastroofifilm, efektide näitamise film, poliitika ja lõpuks ka armastusfilm kosmose moodi. Seda kõike oli justkui liiga palju. Pettumust valmistas ka see, et efektid polnud 2017. aasta väärilised. Palju odavamates filmides on olnud kaasahaaravamad efektid ja kuna film ainult neil põhineski, siis kujunes kogu kupatus üheks suureks õnnetusehunnikuks.
Filmi päästis see, et sellest ei saagi loota superhitti ja Butler, kes kehastab ühte peaosalist, tuleb rolliga kenasti toime ja muudab filmi küllalt vaadatavaks. Aitäh, Butler! Vägisi tuletab ta alati meelde vähe nooremat varianti Russell Crowe'st. Butler on kuidagi alahinnatud, ehkki püüab igas oma filmis olla hea – ja ongi. Pole tema alati tema süü, et filmid, millesse ta satub on lopakad – eriti "Magnettorm".
"Magnettormil" olnuks tohutut võimalust olla hoopis vingem film, aga kukkus valusalt, sest tõenäoliselt ei suudetud otsustada, kas teha efektifilm või sisuküllane kosmosedraama ja siduda sinna sisse ka poliitika. Vahepeal jäi tunne, et tegu oligi taaskord Ameerika Ühendriikide reklaamiga – pikk muusikavideo, kus sai näidata, milliseid efekte suudetakse toota. Milleks? Lihtsam olnuks luua seriaal, kus kaheksa episoodi jooksul näidatakse, milleks need vahvad inimesed võimelised on. Kahjuks tehti film, millele ei andnud ka 3D midagi juurde. Tavaformaadis 2D on täiesti piisav.
"Magntettorm" on tore, aga tublisti viletsam kui "Päev pärast homset" ("Day after tomorrow"), milles Jake Gyllenhaal oli alles nooruke poisike. "Päev pärast homset" läks vähemalt edasi sujuvamalt. "Magnettorm" aga viskles siia-sinna, keskendudes nii kahe venna kosmosesuhtele, ühisele usaldusele, pettumustele, ent ka vussiläinud programmile ilmataati kontrollida. Edasi jätkusid poliitika, maailma muutumine, isade-tütarde suhted, reetmised jne jne. Filmis olid ka mõned toredad kaadrid lemmikloomadest, keda kasutatakse sellistes filmides alati looduskatastroofide tunnetajatena.
Katastroofifilmide austajatele kindlasti kohustuslik, aga kardan, et üldises võtmes põrub see korralikult. Paljud väga head näitlejad said taaskord lihtsalt toreda palgapäeva, ent film ei õigustanud end. Oodaku nüüd uusi projekte – kuidagi peab ju ära elama ja rollid vastu võtma, mis siis, et pead olema "rohelisel ekraanil" ja tegema näo, nagu oleks tegu võimsa asjaga. "Magnettorm" jääb teistele samalaadsetele filmidele kvaliteedi poolest alla, aga seikluslikke kangelasi ja efekte pakub siiski ohtralt. Gerard Butleril oli sel aastal üks teine kordades parem film.
"Magnettormi" tervet sisu ei tahaks välja lajatada, kuigi seda seal väga polegi, aga siiski peab midagi ka vaatajale jääma ja isegi kui film on kohati väga jabur ja halenaljakas, on siiski tegu tõsise teemaga. Varsti kontrollib tehnika meie elu alustades söögist, lõpetades külmkapi või tolmuimejaga, rääkimata ilmastikust. Mõnus oleks ju vajutada nuppu ja öelda: "Palun mulle 25 soojakraadi ja Pirita randa keset talve...".
"Magnettorm" ei vii mitte kuskile, aga vähemalt paneb mõtlema, et kui inimesed hakkaksid ilma kontrollima, siis oleks lõpuks käes samasugune kaos. Loodust muuta ei tasu. See on ohtlik mäng, mida ei saa võita.
