ARVUSTUS | "Lumememm" tõestab, et tugevast algmaterjalist ei pruugi saada tugevat linateost
Jo Nesbø loomingust on "Lumememm" ("The Snowman") üks mu lemmikuid, kus pinge püsib tõesti lõpuni ja lahendus üllatab. Selle põhjal valminud filmi puhul üllatas kaootilisus ja see, kuidas tunnustatud näitlejaid on võimalik solgutada tühistes rollides, mis vaataja vaid segadusse ajavad. Kibestunult öeldes, kui üldse midagi kiita, siis loodusvaateid.
Lühidalt sisust. Oslo politsei inspektor, täiskohaga alkohoolik, Harry Hole (Michael Fassbender) asub uurima kummalist juhtumit, kus ühel lumesajusel ööl kaob jäljetult oma kodust pereema. Hole on kindel, et talle mõned nädalad varem saadetud anonüümne kiri peagi tapatöid alustavast lumememmest ning kadunud naise hoovi tekkinud veider lumememm on omavahel kuidagi seotud. Koos kolleeg Katrine Brattiga (Rebecca Ferguson) asutaksegi püüdma võigast sarimõrvarit, kelle haiglase tapahimu juuri tuleb otsida lapsepõlvest.
Näitlejatöödele ei olegi otseselt midagi ette heita – Fassbender, Fergusson ja näiteks ja Hole'i eksnaist kehastav Charlotte Gainsbourg mängivad etteantud osad ära, ent just nimelt – ette antud osad. Filmi suurim nõrkus on kehv stsenaarium ja veel kehvem teostus. Näiteks on teada, et 15 protsenti algsest käsikirjast jäigi üles võtmata, samuti tehti filmi kui kiirsööki ehk võimalikult lühikese ajaga.
Kokkuvõttes meenutab see pigem telefilmi, mitte linateost, mis passiks suurele ekraanile. Ent isegi telefilmide hulgas jääks see alla vaid mõnele "Wallanderi" episoodile. "Lumememm" eeldab, et oled Hole'i maailmaga rohkem kursis, ent tervikfilmi puhul ei pea vaataja enne põhjalikku eeltööd tegema. Kõrvalliine on pikitud sisse palju, ent enamasti ei vii need kuhugi.
Näiteks kehastab J.K. Simmons naistemaiast ärimagnaati, kes on tihedalt seotud ka Katrine Bratti taustaga. Ent ühtäkki see liin katkeb, jõudmata mitte kuskile. Mitteväärikas roll väärikale näitlejale. Veel rohkem paneb pead vangutama tunnustatud näitleja Toby Jonesi roll. Kas tasus tal ikka vaid viieminutilise esituse pärast üldse Norrasse sõita... Sutsaka teeb ka Val Kilmer, kes kehastab vanakooli detektiivi, kes samuti sarnaselt Hole'ile, alkohoolik. Tema näitlemine polnud usutav, kohati ei suutnud ta isegi kaamera suunas vaadata ja mõmisemine ei viidanud mitte suurepärasele joodiku kehastamisele, vaid kehvale teostusele.
Kogu kaootiline rägastik jookseb kokku mõneks Hollywoodlikult imalaks hetkeks: karm muusika, kangelaslikud karjed stiilis „mõrtsukas, siin ma olen, kohtume silmast silma“. Samal ajal sumpab peategelane poolvigasena läbi lume. Justkui B-kategooria versiooon DiCapriost filmis "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant").
Algselt oli juttu, et "Lumememm" võiks olla esimene seeriast, kus Hole ka suurel ekraanil tegutseb, aga selle filmi tuules, vaevalt. Kui üldse, tahaks näha näiteks norrakate enda käsitlust kas sarja või filmide näol. Praegune kompott jäi lahjaks lati alt läbi jooksmiseks. Peale loodusvaadete ei oskagi midagi kiita.
Muidugi tekib pea alati olukord, kus raamatut lugenute puhul tundub filmiversioon kehvem. Ent ise käisin sel juhul näiteks kinos sõbraga, kes polnud eal Nesbø raamatut lugenud ja tema peamine etteheide oligi, et kõik jäi väga segaseks ja ebaloogiliseks – sündmuste järjekord polnud mõistetav ja nii mõnegi kõrvalepõike puhul tekkisid küsimused, et kuidas see tervikusse mahtus, miks seda vaja oli. Eks see tõesta veelkord, et tugevast algmaterjalist ei pruugi saada tugevat linateost.
