Anu Saagimi nõuanderubriik Vikerraadios ei jätka! Saagim solvunud: üritati ju jätta selline mulje, et korüfee läheb minema ja narr tuleb asemele!

Läinud neljapäevases "Vikerhommikus" laialt kajastatud meediasündmusena eetrisse jõudnud Anu Saagimi nõuanderubriik Vikerraadio eetris ei jätka.

"Eelmisel neljapäeval oli Vikerhommikus eetris meelelahutuslik nõuanderubriik, kus oli külaliseks Anu Saagim, kes vastas kuulajatele kõnedele ja jagas nendega mõtteid ja kogemusi oma elust. Selle rubriigiga jätkata ei ole plaanis," kostis Vikerraadio peatoimetaja Ingrid Peek Publikule laekunud vihje kohta. Miks, jättis Peek vastamata. Küll aga jagas selgitusi bravuuritar ise.

“Teie, ajakirjanikud, rikkusite meil kõik ära,” sõnab Saagim naerdes. “Ma tulin ju samal päeval sellega välja, kui see Hinrikuse asi hakkas,” selgitas ta. “Ja siis teie või keegi pani sellise toreda pealkirja, et Hinrikus lasti lahti ja Saagim võeti asemele. Sellest piisas täiesti – neil oli siis suur koosolek ERRis ja ma sain aru, ühesõnaga, et teie tegite karuteene!”

Pikka viha Saagim siiski ei pea ning tõreleb vaid lõbusal toonil: “Ma olen ise samasuguseid uudiseid teinud, mis siin ikka.” Küll aga tunnistab ta, et juhtunu riivas tema tundeid ning ta nendib, et tagantjärele vaadates oli tegu lihtsalt kohutavalt halva ajastusega.

Samal päeval, kui saade oli eetris ära olnud ning ERRi “pomm plahvatanud”, tuligi juba Peegiga koos maha istuda ning valmis otsus, et rubriik jääb pausile. “Vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime, et what the hell? See oli lihtsalt nii loll ja vale ajastus. Meil oli ju plaan alustada septembri alguses, aga siis polnud kummalgi aega. Mõtlesime, et alustame oktoobris, aga lükkasime veel paar nädalat edasi. Ja siis tulime välja ja astusime kõige suurema supis sisse. Ajastus täielik jama! Aga keegi ei tea ju kunagi ette, mis saab. Astud hommikul voodist välja ega tea, mis õhtul juhtuma hakkab,” ütles ta.

“Ütleme nii, et mind tõmmati võõrasse sõtta. Noh, olgem ausad – üritati ju jätta selline mulje, et korüfee läheb minema ja narr tuleb asemele. Et Vikerraadio on ikkagi tarkade inimeste raadio, sinna pole selliseid Saagimi-suguseid vaja. Mulle piisas juba sellestki. See ei mõju mulle hästi ja see ei mõju kellelegi hästi. Ma olen isegi pisut solvunud. Et tarkade asemele võetakse gnoomid või lollid või kuidas sellele Kerli Dellole öeldigi. Lugesin veel otsa mingi kohutava arvamuse ka –Bahovski (ajakirjanik Erkki Bahovski – toim.) vist kirjutas. See on solvav, kuigi ma olen paksu nahaga,” sõnas Saagim.

“Kuna ERRis on selline, oeh, paanikatuba või ma ei tea, mis neil seal käib, siis otsustasime, et paneme natukeseks ajaks riiulile kogu selle asja, sest mina tõesti ei taha seal olla. Ma ei oska seda olukorda kokkugi võtta. See on nii paha asi, mis neil seal endal toimub ja mina ei taha selles supis koos nendega keeda,” ütles Saagim. “Mulle ei meeldi olla kaasosaline võõras sõjas, millest ma midagi arugi ei saa. Ebamugav tunne, paha on olla. Las seal rahuneb maha kogu see värk ja siis vaatame edasi,” lisas ta. “Meil on väga kahju mõlemal, me ei taha lõpetada, aga nüüd me siis natuke mõtleme.”

Saate tegemist nautis Saagim enda sõnul vägagi: “Mulle sellised spontaansed asjad meeldivad. Mult küsiti, et kas ma tahan inimeste küsimusi ette teada ja natuke mõelda enne vastamist, aga vastasin, et ei, teeme ikka otsesaate, et vastus tulebki “pa-ba-ba-baa!” – kui inimene helistab ja küsib, siis kohe tulistan. Küsigu siis ükskõik mida, kas hiirte hävitamise või isiklike armuprobleemide kohta. See on lahe, mulle meeldib selline asi.”

Ka Vikerraadio uue peatoimetaja Ingrid Peegi kohta jagub tal kiidusõnu: “Temas on seda pauerit ja uuendusmeelsust – ta tahab proovida ja katsetada.” Küll aga ei mõista Saagim, miks inimestel on ebarealistlikult halastamatud ootused uute juhtide ja muutuste suhtes. “Alati tuleb inimestele anda aega, et alustada. See on õudne, mis Eestis toimub! Ütleme, et ma lähen mingi X ajakirja peatoimetajaks ja see ilmub juba järgmisel esmaspäeval, siis kõik ootavad, et nii, nüüd kohe esmaspäeval käib ilge pauk ja ilmub ei-tea-mis-ime. Eestis ei anta absoluutselt aega atra seada, mis minu meelest on täitsa kohutav. Isegi mäletan seda, et kui läksin Õhtulehte suvel, siis juba järgmine päev hakkas tulema selliseid lugejate kommentaare, et midagi pole muutunud ja kõik on samamoodi. Kõigepealt tuleb vist salaja tööle minna ja olla seal nii kolm kuukest, enne kui end avalikuks teha. Hästi kärsitud on eestlased. Ingridile tuleb nüüd ka töörahu anda. Ta on sattunud virvarri, mida ta poleks osanud oodatagi. See stress on kindlasti tohutu,” tunneb ta kaasa.