Hardi Volmer: Üksküla oli pigem omaette kõndija ja filosofeerija, sellise muheda ütlemise ja muheda jutuga inimene
Režissöör Hardi Volmeril ütleb, et talle on Aarne Üksküla meelde jäänud mitte väga ühiskondlikult aktiivse inimesena, pigem omaette kõndijana, filosofeerijana, sellise muheda ütlemise ja muheda jutuga inimesena.
Roll teie filmis "Elavad pildid" (2013) jäi Aarne Üksküla viimaseks filmirolliks...
"Jah, nii ta oli. Me pidime sügisel võttesse minema ja isegi veel kevadel abikaasa Maria Klenskaja ütles, et ärge lootkegi - Aarne on üsna läbi ja ei tee seda rolli. Teatrist oli ta siis juba taandunud. Aga ennäe imet - me vaatasimegi juba teisi keda võtta, kuigi valik ei olnud just suur, aga ta ise helistas tagasi, oli kuulnud, et me olime sisimas nagu loobunud ja ütles, et ei ole siin midagi, ta teeb selle rolli ja tegigi.
Maria ei tahtnud teda lasta eriti, aga ei olnud viga midagi – Aarne oli läbi terve raske võtteperioodi, meil olid võtted suuresti talvel ning oli palju treppidest üles-alla kõndimist. Ta oli reibas ega olnud midagi häda. Ta oli isegi väga heas vormis. Aga mul oli tegelikult õnn ja au ja rõõm teha ka teatris temaga koos etendust "Nürnberg" mis jäi Aarne viimaseks peaosaks teatrilaval. See oli vedamine, et sain need kaks suhteliselt lähestikku olnud filmi ja lavastuse temaga koos teha.
Ega mul peale selle väga palju tööalaseid kokkupuuteid Aarnega ei olnudki, aga tunnen teda juba pikalt. Ta oli mõnda aega Pärnu teatris näitleja ja tänu isale (Omar Volmer) oli mul temaga juba lapsepõlvest kokkupuuteid. Hilisemas eas sai ikka vahel KUKU klubis ühe laua taha satutud. Ta ei olnud inimene, kes oleks viinapitsi sisse sülitanud – ikka vahel võttis napsu ja eks selleks seal KUKU-s ju käidigi.
Üldiselt on ta mulle meelde jäänud sellise mitte väga ühiskondlikult aktiivse inimesena nagu tuntud näitlejast võiks eeldada, pigem omaette kõndijana, filosofeerijana, sellise muheda ütlemise ja muheda jutuga inimesena. Aarne esindas elus kah sellist elunäinud, resigneerunud vanamehe tarka skepsist ja huvitav oli tema tarkuseteri kuulata. Ta oli ka üpriski põhimõtteline inimene, kes oli oma väärtusmaailmale väga truu ja ei häbenenud omi tõekspidamisi välja öelda. Tema elutõed – eetilised imperatiivid olid paigas ja ei muutunud.
Suured osatäitmised jäävad kõik pigem teatrilavale ning sealt on raske hakata üksikuid välja noppima. Teda kasutati filmis üldse liiga vähe ja kahju et tal vanemas eas rohkem filmirolle ei olnud. Huvitaval kombel kangastub mulle kõigepealt "Indrek" ja tema loodud ajalooõpetaja kuju Mauruse koolis. Võibolla meenub just see, kuna selline filosofeeriva targa vanema mehe tüüp oli talle ürgomane."
