Mustkunstnik Charlekas filmist “Nüüd sa näed mind 2”: minus tärkab selliseid filme vaadates kohe klassikaline heckler

Aasta pärast FBI ülekavaldamist ja publiku ülistuse võitmist ilmuvad neli mustkunstnikku uuesti välja filmis "Nüüd sa näed mind 2" ("Now You See Me 2", 2016), et viia läbi seninägematu trikk, mis puhastaks nende nimed süüst ja paljastaks tegeliku niiditõmbaja.

Hollywoodi kassahitis nähtavad mustkunstitrikid on vägagi kaasahaaravad ning kohati ei saagi aru, kas tegu on reaalsusega või oskuslike eriefektidega. Saladuseloori aitab tõsta Eesti uuema põlvkonna üks tuntuimaid mustkunstnikke Charlekas (kodanikunimega Karl Eelmaa), kes on publikut rabanud nii suurematel kui väiksematel lavadel juba 2006. aastast. Mehe mustkunst ei baseeru vaid klassikaliste illusioonide näitamisel ja visuaalsel ilul, vaid seda saadab ka arvestatav kogus huumorit, näitlejameisterlikkust ja stand-upi.

Kuidas sa üldse jõudsid mustkunstini?

Juba üsna varakult, kui selgus, et Jõuluvana on tegelikult mu oma onu, aimasin, et neid illusioone, mida teised üritavad meid uskuma panna, on piiramatus koguses. Seetõttu otsustasin neid illusioone ise looma hakata.

Oma esimesed trikid õppisin selgeks ja ehitasin juba põhikoolis, ning peale keskkooli, kui rändasin maailmas ringi, kasutasin mustkunsti tihti enda ümber müstika ja udu tekitamiseks. Ma ei väitnud kunagi, et olen mustkunstnik, vaid lihtsalt tegin mõnes ootamatus kontekstis eelnevalt hästi planeeritud triki ja lahkusin aplauside ja kummardusteta, jättes pealtvaatajad täielikku segadusse.

Alles 2006. aastal, kui kohtusin Eesti mustkunsti grand-old man’i Erich Udrasega, kes kutsus mind oma showle kaasa, sain aru, et inimesed on nõus hea meelelahutuse eest rõõmuga tasuma ja soovivad väga, et nende meelt lahutataks, nautides võimalust unustada reaalsus kasvõi hetkeks.

Edasi delegeeris juba 2008. aasta majanduskriis minu koondamise viimaselt “päris” töökohalt ja pani mind fakti ette - kas otsida tööd või keskenduda millelegi, mis mulle päriselt meeldib ja millega saan ka omalt poolt midagi teistele anda.

Kui sa vaatad selliseid filme, kus on oma osa ka mustkunstil, siis kas suudad filmi vaadata kui tavainimene või tärkab sinus mustkunstnik, kes sooviks teada saada, kuidas nähtud trikid on tehtud või mida ise näiteks mõne triki juures teisiti teeksid?

See on väga hea küsimus. Loomulikult ma ei suuda! Minus tärkab selliseid filme vaadates kohe klassikaline heckler - arrogantne vahelesegaja publikus, artisti õudusunenägu, napsine mees, kes “teab” kõikide trikkide saladusi ja selgitab neid kõlaval häälel kogu publikule - keda ma oma töös ise kõige rohkem vihkan ja ka armastan, sest nad annavad live showle tohutu orgaanika, mille pärast me jääme alati live-etendusi jumaldama.

Vaadates filme analüüsin ja targutan oma mõtteis, et ma tean seda trikki, seda ei tehta nii, see on sul teises käes, näed! Nüüd pani varrukasse... See on see mida heckler teeb - targutab, aga üldiselt valjult. Samas ma saan väga hästi aru, et režissöör soovib, et filmis olev lugu ja mustkunstitrikid oleksid tavavaatajale jälgitavad. Kui mõni mustkunstnik teeks mustkunstifilmi, siis see oleks ilmselt katastroof.

Tavapublik näeb 98% kordadest triki lõpptulemust, mitte selle tehnilist poolt. See on koht, kus paljud mustkunstnikud teevad suure vea, arvates, et kedagi reaalselt huvitab triki tehniline keerukus. Ei huvita! Inimene tahab meelelahutust ja tema jaoks on ülimalt äge, kui üks asi muutub maagiliselt teiseks. Tähtis pole, kuidas trikk on tehtud vaid kui hästi see on tehtud.

Filmides tehakse muidugi palju ära graafika ja kaameratrikkidega, mis nö live situatsioonis mustkunsti seisukohalt pole tehtavad. Selle näeb kogenud mustkunstnik ära ja mina annan selle andeks, sest ma pole filmilooja ja usaldan filme tegevaid kunstnikke selles, mida nad hästi teevad. Õige mustkunsti film ongi selline kus need kaks asja on tasakaalus. Vaataja näeb kvaliteetseid trikke, mis on reaalsed ka päriselus ja trikke, mis on täiesti absurdsed ning võimatud. Aga kas tavavaataja nendel vahet teeb? Ilmselt mitte...

Ühes stseenis manipuleerib Danny Atlas (Jesse Eisenberg) vihmaga ning muudab iga veetilga suunda. Väidetavalt oli tegu vihmamasina ning valguse abil loodud illusiooniga. Mida sina arvad?

See on visuaalselt väga võimas ja ilus illusioon. Paraku reaalsuses tehtav vaid kontrollitud tingimustes. Midagi ei ole võimatu ja inimeste enda usk on nii tugev, et kui seda piisavalt ja õigete vahenditega mõjutada, siis nad jäävad uskuma seda, mida soovime. Vihmastseen oleks teostatav vähestele inimestele korraga.

Antud kontekstis, kus meil on sadu pealtvaatajaid, kes asetsevad eri suundades väljaku peal laiali ja näiliselt suvaliselt, oleks sellise illusiooni loomine tänaste tehniliste vahenditega üsna keerukas. Vaataja jaoks teleekraanil aga võimalik - vana hea filmitrikk. Kusjuures mulle tundub, et see stseen on filmist meeldejäävaim, sest kui film välja tuli, sain igapäevaselt küsimusi selle triki kohta.

Kui raske või kerge on tänapäeval, kui kõike oleks nagu juba nähtud, mõelda publiku jaoks uusi trikke välja?

Asi ei olegi tegelikult uues trikis. Isegi, kui publik on eelnevalt trikki näinud, on seda võimalus mitmel moel esitleda. Trikid korduvad põlvest põlve, kuid see, kuidas neid teha, on erinev. Just esitlus on see, mille poolest mustkunstnikud eristuvad. Seega osav mustkunstnik võib tegelikult teha ühte ja seda sama trikki samale publikule sama show jooksul mitmes esitluses mitu korda ja publik ei pruugi isegi aru saada, et trikk on sama. Tegime Kinoteatriga etenduse “Kaota mu naine ära”, mille alguses rääkisime publikule selle sama teema lahti ja illustreerisime seda erinevate mustkunstnike standardsete prototüüpidega.

Sisuliselt tegime erinevates karakterites täpselt sama trikki 5 korda järjest ja iga kord oli publiku jaoks uudne ja nauditav, sest kõik triki ümber muutus. Tehniline pool meie jaoks oli aga iga kord täpselt sama. Professionaal ei otsi uusi trikke, vaid uusi lugusid, mida läbi trikkide jutustada ja viise, kuidas ennast väljendada ning läbi selle pulblikuga dialoogi astuda. Publikut huvitab ju see näitleja või karakter, kes neile lugu jutustab, mitte see, kas trikk on uus või vana. Ja olgem ausad, kui sa ei ole mustkunstispetsialist, siis ei ole sul võimalust teada kui uus või vana mingi trikk on.

Kui palju mõjutab tehnoloogia areng mustkunstniku igapäevatööd?

Hea mustkunstnik käib ajaga kaasas ja seisab publikust sammu võrra ees. Mustkunstis kasutatakse päris palju tipptehnoloogilisi lahendusi ja on alati kasutatud. Mustkunsti hälliks peetakse Muinas-Egiptust, kus preestrid kasutasid erinevaid manipulatsioonitehnikaid ja tolle aja (kõrg)tehnoloogiat üleloomulike efektide saavutamiseks, tõestamaks jumalate olemasolu ja kontrollides seeläbi rahvast.

Mustkunsti insenerid ja trikkide leiutajad tulevad iga päev lagedale uute lahedate ideedega, kuidas mõnd materjali ära kasutada. Isegi enne nutitelefone tegid mustkunsnikud vanakooli Nokiatega spets programmidega trikke. Täna on nii, et iga mustkunstnikul on kogu aeg taskus korralik arsenal erinevaid illusioone, sest tal on telefon kaasas. Lihtsamaid asju on võimalik AppStore’ist või Google Play’st leida võlusõnaga ”magic”. Spetsiifilistematele asjadele ligi saamiseks peab muidugi spetsialist olema.

Kust sa oma trikkide tarvis inspiratsiooni ammutad?

Enamus asju sünnib iseenesest. Ideed on igal pool - tänaval, inimeste vestlustes, teatris, külmkapis jne. Oluline on neid näha ja veel olulisem on nad kirja panna. Kui seda viimast ei tee, siis paraku nad ikkagi kuu või kahe pärast ununevad ja on seega kasutud. Enamus trikke või siis seda, mis on trikkide ümber, mõtleme välja koos Meelis Kuboga. Teeme proove ja mõtleme välja ideid, kuidas mingi trikk publiku jaoks huvitavaks teha. Toodame materjali, mis paljudel kordadel kuhugi ei jõuagi, aga see protsess on väga nauditav ja naljakas.

Alati, kui oleme mõne etenduse teinud, oleme kuidagi materjali kahe etenduse mahus valmis mõelnud. Kuna need asjad on üldiselt ilusti kirjas, siis tihti tuleb lihtsalt mõni õige fail avada ja inspiratsioon ootab sind juba seal. Mõni mõte käib sinuga väga pikalt kaasas, seedib ja ootab õiget aega, enne kui ta lavale reaalse trikina jõuab. Vahel vaatan ka teiste mustkunstnike esitlusi mujalt maailmast, lihtsalt et olla kursis, mida ja kuidas tehakse. Sealt saab ideid, kuidas mõnda trikki mitte teha või kuidas mina seda kindlasti ei teeks. Ka üsna inspireeriv.

Kui paljud trikid Viaplays nähtud filmis “Nüüd sa näed mind 2” oleksid ka tavaelus tehtavad?

Nagu eelnevalt ka mainisin, siis heas filmis on ebareaalsed trikid ja tehtavad trikid tasakaalus. Utoopilisi ja võimatuid trikke ja tavaelus tehtavad trikke peaks olema sellises vahekorras, et mustkunstiga mitte kursis olev inimene ei teeks neil vahet ja usuks, et see kõik on päriselus tehtav. Siinkohal suured tänud filmitegijatele, kes on mustkunstnikele superkangelaste reputatsiooni loonud. Selles konkreetses filmis aga kaldub kaalukauss võimatute trikkide poole.

Aga näiteks sellised trikid nagu siin stseenis?

See konkreetne näide on kindlasti üks parimaid stseene filmis. Kõik on väga puhas ja enam-vähem 90 protsendi ulatuses ka tavaelus teostatav. Palju on tehnilisi liigutusi kaardimanipulatsioonist, mida valdab iga kaarditrikkidest huvituv mustkunstihuviline. Kas see nüüd päriselus nii puhtalt ja sujuvalt esimese korraga välja tuleks on muidugi küsitav. Aga ilus on seda vaadata.

See on nö mustkunsti impro või freestyle, kus sa vastavalt oma kogemusele ja äraõpitud liigutuste pagasile pead väljuma uuest ja ootamatust olukorrast filigraanselt. Kui lavale minnes oled sa trikki eelnevalt harjutanud, analüüsinud erinevaid olukordi ja korduvalt ebaõnnestunud ja sellest õppinud, siis freestyle`is pead sa kõik lahendused väga kiiresti püstijalu välja mõtlema.

Selline olukord tekib, kui mõni trikk ebaõnnestub või juhtub midagi nii ootamatut, milleks sa pole ette valmistunud. Näiteks mõni rekvisiit puruneb laval. Siis peadki oma kogemuse ja osavuse mängu panema ja väljuma olukorrast ilma, et publik midagi aru saab. Ja see on alati väga põnev olukord ja mustkunstnike omavaheline lemmikteema, millest rääkida.

Selle stseeniga meenus üks kurikuulus naiskelm, 60natel tegutsenud Doris Payne. Proua käis New Yorgi ja Londoni juveelipoode rüüstamas. Tema tehnika oli lihtne, ta küsis paari ehet vaadata ja jättis ühe lihtsalt tagasi panemata. Kümneid tuhandeid maksva teemantsõrmuse korral ei jää selline asi tavaliselt märkamata. Kuhugi kiirustamata ootas ta koos teenindajaga politseid kes asus naist läbi otsima.

Kasutades erinevaid mustkunsti tehnikaid lollitas ta politseinikke rohkem kui 20nel korral ja pääses puhtalt. Viimaste uudiste kohaselt jäi proua 2015 aastal Londonis uuesti 85 aastaselt vahele. Ilmselt tehnika vedas alt ja võib-olla ei arvestanud proua asjaoluga, et tänapäeval kasutatakse metallidetektoreid, mis 60-ndatel veel levinud ei olnud.

Põnevatele mustkunstitrikke ja illusioone täis filmidele “Nüüd sa näed mind” ja “Nüüd sa näed mind 2” saad sa kaasa elada voogedastusteenuse Viaplay vahendusel.