PÖFF toob publikuni Guillermo del Toro paljukiidetud sünge fantaasiafilmi "Vee puudutus"

Veneetsia filmifestivali peaauhinna võitnud Guillermo del Toro õudusfantaasia "Vee puudutus" ("The Shape of Water") linastub Eesti kinodes alles 23. veebruaril, aga õnneks algab 17. novembril PÖFF, mille raames linastub ka juba aasta ja ka režissööri parimaks nimetatud film. See annab võimaluse kõikidele Guillermo del Toro fännidele näha film eriti varakult ära.

"Vaikse ookeani võitluse", "Hellboy" filmide, "Blade II" ja kuuele Oscarile kandideerinud ning kolm võitnud "Paani labürindi" režissöör ning paljude juba lõpetatud või alles arendusjärgus olevate filmiprojektide stsenarist ja produtsent Guillermo Del Toro esimene film pärast 2015. aasta gooti-õudusfilmi "Veripunane mäetipp" ("Crimson Peak") toob tagasi selle, mis on fännidele tema juures alati meeldinud: sünge fantaasia, ebamaine muinasjutt ja hämmastava välimusega koletised.

"Vee puudutus" võib olla tänavu ka oluline tegija 4. märtsil toimuvatel Oscaritel ning tuua Guillermo Del Torole karjääri esimese nominatsiooni või isegi võidu režii eest.

Filmi juba näinud kriitikute sõnul on aasta üks omanäolisemaid filme ka režissööri üks parimaid, milleks seni peeti hämmastavat "Paani labürinti".

"Vee puudutus" linastub PÖFF-il Screen International kriitikute valiku programmis 18. ja 20. novembril ning viimane seanss jõuab meieni 1. detsembril.

Programmi tutvustuses kirjeldab Screen Internationali peafilmikriitik Fionnuala Halligan filmi järgenvalt:

Guillermo del Toro kasutab filmis "Vee puudutus" kõiki neid võtteid, mis on teinud ta ainulaadseks. Ta valab oma südame, hinge ja märkimisväärses koguses meisterlikkust sellesse kaunisse kummalistest olenditest rääkivasse muinasloosse. Õrn austusavaldus nii tema eelkäijatele Hollywoodi kuldajastul kui ka neile, kes püüdsid esimestena tabada koletisemüütide vaimu, on see film del Toro kõige kõrvetavam ja sulnim, hoidudes õuduse teravatest nurkadest ja suunates soojahoovuse ülitäpselt kalibreeritud raamidesse.

Del Toro annab vaatajale palju, mida januselt juua. Ajastu, mil filmi tegevus aset leiab – 1960ndate külm sõda –, peaks viitama esteetikale, kuid režissöör ja kunstnik Paul Austerberry on surunud selle barokkvärvidesse, tööstuslikku atmosfääri, nõretavasse teispoolsusesse, muinasjutumaale, mis eksisteerib üksnes igaviku ajatsoonis.

Meile tutvustatakse Eliza Espositot, kes on alandlik koristaja ja käib öösiti koos oma sõbranna Zeldaga (Octavia Spencer) koristamas ülikõrge turvalisusega valitsuslaborit. Elizal tekib kohe side olendiga, kelle vastiku loomuga agent Strickland on Amasooniast kohale vedanud ja akvaariumisse pannud.

Del Toro on loonud võluvalt empaatilise olendi ja asetanud ta Hollywoodi kuldajastusse, kust ei puudu kunagi laul ja tants. Lõputiitrites tänab del Toro oma Mehhiko kaasrežissööre Alfonso Cuaroni ja Alejandro Gonzalez Inarritut, kes on oma ande juba maailmatasemele viinud. Nüüd on tulnud del Toro aeg, ja veel kuidas!