PÖFF 2017 | Kui "Mehetapja / Süütu / Vari" Eestile Oscarit ei too, siis ei tee seda miski

Üks film saab olla täpselt nii hea kui on tema lõpp, mis peab olemas olema. See võib olla ülev, valus, mõistmatu või ükskõik millisele omadussõnale vastav, aga lõpp peab eksisteerima. Kui Sulev Keeduse uus film parima võõrfilmi Oscarit Maarjamaale järgmisel aastal ei too, siis ei too seda siia mitte miski. Vähemalt mitte enne, kui uus põlvkond oskab elukogemusest filmi teha.

Mis juhtub "Mehetapja. Süütu. Vari lõpus"? Seda vaata ise, muidu ei usu! Eestil ja eestlasetel on pikk ning masendav minevik ning selle üle mõtisklemine võtab aega, filmi lõpuni jõudmine võtab aega, minevikust ülesaamisega ei saa kiirustada. Vaatajateni tuuakse kolm ajaperioodi - ammune aeg, nõukaaeg ja tänapäev. Ajastuid kannab üks naispeategelane, keda mängib Rea Lest, kes on väga kena ja andekas näitleja (just nagu Jennifer Lawrence), ainult et seekord kujutatakse "Näljamänge" Eesti moodi ehk igaühele kuulub oma tõde ja õigus.

Võib kergemalt hingata, et film ei ole liiga ilmselge ühiskonna kriitika - see on ajalooline peegeldus meie tänapäeva ühiskonnast ehk kuidas üks terav valu kantakse läbi sajandite muudkui endaga kaasas, nagu see oleks suurim kaasavara, mis eestlastel olemas oleks ning mida me ikka ja jälle põlvest põlve pärandame. See film demonstreerib, miks ja kuidas see masendus eestlaste kontidesse nii sügavale on kinnistunud.

Siinkohal pean mainima vaatajana, et juba võiks tulla aeg, et saada üle minevikust ning maseka-filmidest. Ei tahaks rohkem näha neid tõdesid ja õiguseid, mida Eesti filmitegijad sunnivad vaatajatele peale. Vaataja on edasi liikunud, aga filmitegija mitte. Kas tõesti ei ole teisi teemasid, mida käsitleda? Või ei ole rohkem midagi öelda?

Tulles tagasi filmi juurde, siis tegelikult ei tasuks kiidusõnadega tagasi hoida - lavastaja hoiab kindlakäeliselt ohjasid ning kaamera liigub lavastaja rütmitunnetuse, tegevuste ning karakterite piirimail. Intiimne portreteering, mis ei vaja iga kord sõnu - saab aru ka lihtsalt vaadates. Me tunneme ära iha, vale, häbi, meeleheite, reeturlikkuse ning armastuse, mida ei ole. Ja ring jõuab tagasi küsimusemo - kuidas eestlased ikka veel eksisteerivad? Kõik on ju nii halvasti! Ja see, kui halvasti kõik on, tõlgendatakse filmikeelde läbi heli, montaaži, valguse ja varju, värvi ning värvitu, läbi sõnade ja vaikuse ning lõpptulemuseks on kunstiteos. Kunstiteos autori signatuuriga: režissöör Sulev Keedus

Ma loodan, et sellest filmist räägitakse tulevikus palju, sest teemad ja ideed kompavad eksistentsialismi piirimail läbi terve filmi ja pakuvad ainest, mille üle tasub mõelda. Ja see kõik on tänu sellele, kuidas film lõppeb.

"Mehetapja / Süütu / Vari" linastub PÖFFil veel kaks korda ning jõuab kinodesse üle Eesti 8. detsembril.