PÖFFi filmimuljed | Loomahukkaja, hobusevaras, leinavad lapsed ja mehelikkuse otsija
21. PÖFFi jagub veel nädalaks ning kui meie filmisoovitustest ei piisa, siis toome teieni lisaks arvustustele ka filmimuljed, milles pöffihunt jagab mõningate filmide kohta arvamusi.
"Halastushukkaja" ("Euthanizer")
Perioodiliselt tasub heita pilk tänavatele ja passida pinevalt kauneid koeradaame ja koerahärrasid. Viimasel ajal näeb ka kauneid oravaid. Ilmselgelt on oravad paremas positsioonis. Nad liiguvad. Neil on sabad. Mis teeb koera haavatavamaks kui näiteks kassi? Või orava? See inimfaktor, kes ta juhuslikult või vähemjuhuslikult ära suutis omastada. Omastamine on toimunud aga mõnel iseäralikul põhjusel: naine käskis, tundub, et kõikidel endast lugupidavatel inimestel on oma tõukoer.
Väga omanäoline ja kohati julm musta huumoriga vürtsitatud lugu eutaneerijast, kelle sisse on raske näha. Motivatsioon on pidevalt ootel. Matti Onnismaa tolle rollis mõjub - intrigeerivalt, karmilt ja karismaatiliselt. Mida ilusat on loomade tapmises, keda keegi tegelikult enam ei vaja? Ega olegi. Lihtsalt kui sellele lisada soome ossid, kes ajavad toda tapjat nende ossilikel põhjustel taga, siis niisama lihtsalt ongi valmis - seiklusfilm, thriller, must-must-must-must komöödia ja veel midagi.
"Halastushukkaja" mõjub kainestavalt ja judinaid tekitavalt. Lisaliiniks saab surev isa ja eutaneerijasse (Veijo) armunud medõde, kes oma veidruses mõjub sama intrigeerivalt ja nohikkarismaatiliselt kui Veijogi. Ühesõnaga paras paar. Ja loomulikult kemplemine prouade veterinaaridega, kellel pole muud tarvis kui veel kallimat autot.
"Kentaur" ("Centaur")
Adidase dressid ja poksikott, hobused, noor kurttumm naine, väike poiss, hallikate juustega vene ja kirgiisi keelt kõnelev meeldiv mõnus mees, kellele meeldib vabadus. Kõike seda suuremal või vähemal määral võib Kõrgõstani loodust taustaks võttes näha filmis "Kentaur".
Igal juhul midagi selles filmis on kenderlikku, iseseisvuspäevalikku, luuserlikku. Justkui Karl ja Marx kõmmutaks päris teadlikult maha inimlikkust - ainult, et palju peenekoelisemalt, esialgu ikka kõmmutatakse lihtsalt õhku, tekitatakse ebamugavustunne ja siis iga mõne aja pärast läheneb kuul prügikasti lähedal asuvale inimesele.
Centaur on muidu täitsa korralik perepea - kasvatab oma viieaastast poega endast päris mitu aastat noorema ilusa naisega, käib korralikult ehitamas, flirdib kirgiisi rahvusjoogi müüjannaga ja on üldse üks üsna antsakas inimene. Tema sees on aga saladus, mille jälile ei saa paljud külamehed enne, kui nad ta vahele võtavad. See on lugu metsikuse taltsutamisest. Vastuoludest inimeste vahel, kelle motiivid ongi lihtsalt algusest peale väga erinevad, sest ei suuda mõelda ühes suunas.
"Meremadu" ("Baconaua")
Pahad poisid on igal pool pahad. Liikumine läbi leina ja kurnatuse, tumedate värvidega maal, tumedal aastaajal, veripunaste õunte taustal. Nii Kõrgõstani filmis kui ka Filipiinide filmis on tajuda üsna tugevat kohaliku kultuuri mõju.
Mõnikord on väga raske mõista leina - sest see on ka mingil määral kultuuriliselt determineeritud käitumuslike iseärasuste kokkupanek. Inimesed käituvad erinevates riikides erineval moel leina puhul. Kolm last leinavad oma kadunud isa, kes on tõenäoliselt jäänud Meremao ehk Baconaua kätte. Kõige vanem muutub muretsevaks ja emalikuks, keskmine tahab ruttu mehele saada, noorim otsib endale mehe eeskuju, sest tema vanematest õdedest pole tolku.
Kaadrid on kõik ühtlaselt hallid. Tuleb välja, et see oligi eesmärk omaette. Ja ausalt öeldes kohati mõjub see süütu saar ebamugavalt. Tegelasedki sellel on natuke tüüpilised, omamata oma isiklikke eesmärke - ehk see kõige noorem perepoeg on kõige rohkem isiksust täis. Võimas on näha, kuidas tüdruk ujub vee alla, et kätte saada mõni kala, sest enam pole isa, kes neile kala tooks.
Teatud dokumentalistlikkus kangastubki silme ette. Aeglus, tähelepanelikkus ümbruse ja inimeste elude suhtes. Samas iseloomu puudumine - karakterite laialivalguvus, teadmine, õigemini küll tundmine, et see on külaühiskond, kus on teatud viisid ja mõtted aktsepteeritud, teised aga mitte.
Selles osas sarnaneb see film kahtlemata Kõrgõstani filmiga "Kentaur". Meie linnast rikutud multidimensionaalsed postpostmodernistid ajame ikka aegajalt käed laiali, mõistmata, et miks tuleb kõige vanemal teha ühte või teist asja, miks satub noor poiss teiste poistega lihtsalt punaseid (vereõunu) mitte sööma? Miks nii palju üksüheselt mõistetavaid käike. Aga nähes režissöör Joseph Labanit filmi lahti seletamas, siis tõenäoliselt oli tegu omamoodi antropoloogilise uurimusega uskumustest. Ja sealt ka see ümbruse põhjalik näitamine.
"Esmasündinu" ("Firstborn")
Macho-probleemides vaevlev mees, kes peab leidma endale viisi, kuidas ellu jääda omaenda võib-olla-ma-ei-ole-piisavalt-mehelik-paanikahoogudes. Eks iga naine on korra või kaks oma elus mõelnud, et kui tal oleks päriselt pikad jalad, päriselt blondid juuksed, päriselt suured tissid. Mina olen seda vähemasti mingi periood oma elus väga tähtsaks pidanud. Olen kuulnud ka, et mõnele mehele on väga oluline olnud näiteks pärast "Rannavalve" filmi nägemist tema kõhulihased.
Ilmselt on see probleem ka "Esmasünni" peategelasel Francisel, kes tuleb õhtuselt istumiselt oma kauni naise Katrinaga kodu poole. Francis kannab endas potentsiaalselt teadmist, et ta on prillidega nohik, kõhn kui pilbas ja äärmiselt mittemehelik. Katrina on suutnud õhtusel koosviibimisel tõe või vale mängus rääkida lugu väljamõeldud või päris armukesest. Francis on ebamugavusest ümber kukkumas. Kõigele sellele lisandub ülimaskuliinne tänavarööv, millega insenerist intellektuaal toime ei tule, ta saab kriimu näkku ja Katrinalt varastatakse kott. Politseisse minek päädib Francise jaoks veelgi hullema ebamugavustundega. Seal ta siis on - tema ees istub veelgi mehisem Gustavs, kes tundub, et teab Katrinast nii mõndagi.
Pinged kerivad ennast aina üles. Et oma mehisuses ja kangelaslikkuses kindlamaks saada, hakkab Francis otsima röövlit. Sellest saabki filmi põhiliin: oma mehelikkuse tagaotsimine, kus nagu muuseas vaatab läbi erinevate hetkede sisse peaaegu mõrtsuklik loom, kellest me ei tea, kas ta on tegelikult mõrtsuklik või mitte.
