ARVUSTUS | Laisk ja hingetu "Mõrv Idaekspressis" tekitab suurfilmidele halva maine
Kui seda arvustust alustasin, siis ma kirjutasin pika jauramise selle kohta, kuidas Johnny Depp pole lahe ega oluline näitleja juba alates 1990ndate lõpust ning ta praegune populaarsus on ikka nii arusaamatu kui ka suhteliselt väljateenimata.
Aga ma seekord säästan lugeja aega ning mainin lihtsalt, et Deppi ekraaniaeg "Idaekspressis" on väga lühike. Tema pärast pole mõtet vaadata.
Jah, Depp kehastab keskse tähtsusega tegelast ja reklaamid keskenduvad suuresti temale, aga see on tegelikult järjekordne turundus-tillikas, nagu filmitööstus neid palju serveerib. Kui tahad just Deppi nautida, siis vaata treilerit ja sa oled temast parima kätte saanud, kulutades ainult paar minutit, mitte 113 nagu koguteos kestab.
Ma tegelikult ei imesta, et Depp on nii tugevalt esile tõstetud. Tootjad vajavad hädasti argumenti selle kasuks, et film on relevantne, sest sisuline tugevus jääb üllatavalt kesiseks.
Ma tean, esmapilgul näeb kõik hea välja. Näitlejaseltskond on suur ja muljetavaldav, pildiline pool – sealhulgas kunstnikutöö, kostüümid ja grimm – isuäratav. Aga selle meelitava esmamuljega asi suuresti piirdub. "Mõrv Idaekspressis" on just selline laisk ja hingetu projekt, mille tõttu suurtel kulukatel blockbuster’itel nii üldiselt halb maine on.
Aga ma teen nüüd hädise katse algusest alustada ja tausta selgitada. Suur detektiiv Hercule Poirot on tagasi, teda kehastab Kenneth Branagh, kes on ühtlasi ka režissöör. Lugu leiab aset peamiselt pealkirjas mainitavas rongis ja põhineb Agatha Christie romaanil 1934. aastast. Üllatusin, kui avastasin IMDb saidil sobrades, et see olla ülituntud kriminulli alles kuues ekraniseering.
Mul pean klassikalisel kirjandusel või muidu väga tuntud raamatutel – olgu Shakespeare või keegi tänapäevasem – põhinevaid filme tavaliselt igavaks. Lugu on ju liiga hästi teada, paljudel juhtudel ka neile, kes pole seda isegi lugenud, aga näiteks koolis kirjandustunnis sellega kokku puutunud. Ja ega klassika meelevaldne remix'imine seda ka tingimata põnevamaks teeks.
Branagh on aga teadupärast selles täiesti eriarvamusel. Varem küttis meile hoolega Shakespeare’i, siis tegi režissöörina värskendava kõrvalepõike moodsate märulite valda – esimene „Thor”, hetkel uusim Jack Ryani film –, hiljuti on siis tüdimuseni tuntud raamatute juures tagasi.
2015. aastal saime temalt "Tuhkatriinu” ("Cinderella”), nüüd siis Christie ja tema Poirot, mille juures on huvitav peamiselt püüe sellest mingi täiskasvanutele sobiva jõulufilmi laadne toode vormistada.
Osaliselt see õnnestub: pildiline pool on tõesti kuidagi nunnu. Pähe torkasid võrdlused muuhulgas linalugudega nagu Martin Scorsese "Hugo Cabret’ leiutis” ("Hugo”), Robert Zemeckise "Polaarekspress” ("The Polar Express”) ja Chris Columbuse "Harry Potter ja tarkade kivi” ("Harry Potter and the Sorcerer’s Stone”), mis on ka kõik suuremal või vähemal määral kätt proovinud täiskasvanute muinasjutu žanris.
Mitte väga mööda poleks ka võrdlus Coca-Cola traditsiooniliste jõulu-telereklaamidega, mis näevad välja nii ülesuhkurdatud, et vaadates hakkab tagumikus torkima, aga ikka on miskipärast lahe. Paks võõbakiht ja üldine ülesuhkurdatus ongi suur osa võlust, teate küll.
Loo toimumine peamiselt rongis ehk mõnes kitsalt piiritletud ruumis ei lase paraku kuigi eepilist vaatemängu luua, ehkki kunstnike saavutused seda toetavad. Tuleb tunnistada, et materjal sobib endiselt paremini raamatukaante vahele või teatrilavale kui blockbuster’i vormis suurele ekraanile.
Kahju, et enamik „auru” läks pildilisele poolele, sest kui selle esmane võlu kaob, siis jääb järele põnevuslugu, kus pole õigupoolest midagi märkimisväärset. Ei pinge kruvimist, ei intrigeerivaid tegelasi (raamatus toimib see ju teisiti), särtsakat dialoogi, vaimukusi, mitte midagi. See on selline film, kus kogu aeg tundub, et kohe peaks midagi lahedat juhtuma, aga siiski ei juhtu.
Finaalil pole õigupoolest viga, see on omal moel isegi üsna jõulufilmilikult liigutav – aga ainult võrreldes eelneva lihvitud tühjusega.
Sellisele järeldusele jõudmine on muidugi eriti kurb, kui mõelda mitmetele andekatele näitlejatele, kes kaasa teevad ja kelle talent on siin raisku läinud, teiste hulgas Judi Dench, Michelle Pfeiffer ja Willem Dafoe. Paraku pole kellelegi põnevat materjali eraldatud, et nad võiks midagi paeluvat ekraanile tuua.
Ainuke tegelane, kes ei mõju päris paberõhukeselt, on Branagh kehastatud Poirot ise. Kuna mees on ka kogu projekti vedaja, siis usub ta oma tegelasse selgelt piisavalt, et sealt mingi märkimisväärne esitus välja võluda, olgu materjal kui pinnapealne tahes.
Teised, tundub, meelitati kohale peamiselt rahale ja projekti prestiižikusele rõhudes, võib-olla ka lubadusega, et nad saavad Johnny Deppi katsuda.
Kui oled näinud filmist üllataval kombel isegi hingetumana mõjuvaid promoklipikesi, kus osatäitjad üksteise võidu punnitavad võtetelt oma „lemmikuid” Deppi hetki meenutada, siis tekib tunne küll, et selle mahakäinud suurvaimu lähedal viibimine võis olla mõjuv argument kaasalöömiseks. Selline tagumikulakkumine käib seal, et vaata ja imesta.
Lõpetuseks veel tähelepanek, et Poirot’ vuntsivalik tundub küll veider. Ma saan aru, et jõulufilm ja täiskasvanute muinasjutt ja puha, aga kas ta peabki välja nägema nagu tegelane mõnest Dr. Seussi lastejutust – näiteks "Looraksi" ("The Lorax”, 2012) animavariandist põgenenud?
