Lavastaja Helen Rekkor: Süüria ja Eesti rahvalugudes on osalisi kattuvusi

19. ja 20. detsembril, enne jõule, saab Vaba Lava teatrikeskuses näha muinasjutulist idamaist visuaalteatrit – koguperelavastust “Süüria rahvalood”, mille alusmaterjalina on kasutatud vanu rahvalugusid.

Lavastus oli ka Eesti teatri aastaauhindade nominent käesoleva aasta kevadel. Uurisime “Süüria rahvalugude” lavastajalt Helen Rekkorilt, et millest vanad idamaised rahvalood meile tänapäeval jutustavad.

Kuidas vanad Süüria muinasjutud meile tänapäeval mõjuda võivad?
Ilmselt need muinasjutud, mis tegelevad üldinimlike printsiipide kehtestamisega, on jätkusuutlikud. Dramatiseeringu aluseks olnud raamatus "Folktales from Syria" on ju üle 20 muinasjutu ja mõistuloo. Me valisime trupiga välja need, mis meid kõnetasid ja mis olid huvitavad. Me jätsime välja lood, mis on niikuinii kõigile tuttavad, näiteks versioon seitsmest kitsetallest, või lood, mis võivad lugedes toredad olla, kuna on rütmistatud ja üles ehitatud kordusele, aga laval oleks seda ilmselt nüri vaadata, näiteks lugu kärbsest, kes kõiki tüütas. Selle muinasjutu väga lihtne moraal on – ära tüüta teisi, kui sul midagi asjalikku öelda ei ole –, ja moraalina on see ilmselt vägagi õigustatud muinasjutt, aga jah, selle lavakeelde tõlkimisel ei näinud me mõtet.

Kas oli midagi, mis sind nende rahvalugude puhul üllatas?

Oli muinasjutte, mis on küllaltki sarnased Euroopa või ka Eesti muinaslugudele. Üks neist, mu suur lemmik – lugu kaupmehe tütrest, mis kõneleb sellest, kuidas üks lapseohtu tütarlaps suure kuninga oma küsimustega võluvalt purki ajab ja mis kokkuvõttes räägib sellest, et vaim võidab võimu. Mulle oli väga sümpaatne, et muinasjutu peategelane on noor tüdruk – see on miski, mis oli tõeliselt ootamatu, sest Süüria kultuuriruumist mõeldes sa ilmselt ei tule selle peale, et noor naine on asetatud kangelanna kingadesse, ja erakordselt tore, sest tüdruk muinasjutus on tõepoolest väga tark ja väga õiglane. Meie Eesti vaste võiks olla "Tark talutüdruk", kus kuningas samamoodi üle kavaldatakse.

Päris ootamatu oli ka see, et osad muinasjutud on kristlike motiividega, läbivad tegelased on preestrid ja läbivad sümbolid on ristid. Oli aeg, kui Süürias elasid kristlased ja moslemid kõrvuti koos ja keegi ei teinud sellest suurt numbrit.

Samuti oli ootamatu see, et olgugi osad muinasjututüübid olid mulle teada, siis osade muinasjututüüpidega polnud ma kunagi varem kokku puutunud. See oli väga põnev avastusretk. Üks mu teine lemmiklugudest on lugu kaupmehe käest, mis on nii ootamatu puändiga, et kui ma seda esimest korda lugesin, ei suutnud ma oma silmi uskuda, et lugu sellise pöörde võttis. See on hoogne, õudne, naljakas ja väga põnev lugu.

Süüria on praegu kuum teema seoses pagulaskriisiga, kas puudutad seda teemat ka oma lavastuses?
Muinasjutud on korjatud enne pagulaskriisi ja nendes see temaatika ei kajastu, tundus ka vale hakata seda sinna nn juurde pookima, kui originaalmaterjalis seda ei ole. Samas, lavastuses üks võimalik viide pagulastele siiski on – see on muinasjutt kolmest leivast, mille tegevuspaik meie versioonis on telk ja võttestik on varjuteater – seega, kui tahame, võime arvata, et tegu on ka pagulastelgiga, kuid selle peale mõtemine ei ole sugugi primaarne.

Lugu ise kõneleb ühest emast, kellel pole oma lastele muud süüa pakkuda, kui vaid kolm leiba, mille ta ka laste vahel isetult ära jagab, jättes endale vaid tühjad pihud. Lapsed aga ei lepi sellega, et ema ise ilma jääb, ning annavad igaüks oma portsust poole emale. Selle loo moraal on selles, et kõige suurem voorus on jagamise voorus, et emaarmastus on suurim armastus, ning ka selles, et kui oled oma lapsi hästi kasvatanud, siis on selle viljad väga ilusad.

Tegeled visuaalteatriga, mida võib vaataja sel korral oodata, kui tuleb "Süüria rahvalugusid" vaatama?
Vaataja võib oodata visuaalset sibulat, kus kiht kihi haaval paljastub muinasjuttude kord naljakas, kord groteskne, kord kaunis maailm. Kasutame nii varjuteatri võttestikku, eelfilmitud videoid kui ka videoefekte. Lavastuse originaalmuusika on loodud võttes ainest Süüria vanadest rahvalauludest, ent see on sisse mängitud nii Lähis-Ida instrumentide kui ka Lääne omadega – ma olen suur kontrabassi fänn, ja seda kontrabassi ilu ja ka lahedaid Ida rütmipille jagub lavastuses küllaldaselt. Nii et on nii silmailu kui ka kõrvailu.

Mis sul veel loomingulises plaanis käsil on?
Just lavastus Tartus Karlova teatris Piret Jaaksi “Öökuninganna”, mis räägib vana ooperlauljanna ja noormehest hooldaja kohtumisest. Selle teksti valisin ma mitmel põhjusel. Esiteks on minu jaoks oluline, et peategelase Elli näol on nii värvikas ja jõuline naiskarakter lisandunud Eesti draamakirjandusse. Minu jaoks on tohutult sümpaatne, et midagi nii vajalikku on selle karakteri näol loodud – keegi, kes esindab intelligentse ja elunäinud, kuid haavatud vanema naise häält.

Teiseks oli oluline, et tekst tõstatab väga olulisi teemasid nagu lähisuhtevägivald. Näidendi peategelane on oma eluga edasi läinud, kuid haavad on jäänud. Jah, nagu me hiljutistest uuringutest teada saime, on Eestis koduvägivallaga ja lähisuhtevägivallaga päris hirmus olukord. Ma püüdsin teha nii, et jääks jõuliselt kõlama: “Tule ära!” Nende asjadega ei ole nii, et “las jääb!”, Ideaalis peavad need äratundmised jõudma nende inimesteni, kes kas elavad ise lähisuhtevägivalla paines või teavad kedagi, kellega see juhtub. Peategelane teeb suurepärase vangerduse ja pöörab lootusetu situatsiooni viljakaks ja jätkusuutlikuks. Kuidas elada nii, et jälg, mis sinust jääb, oleks väärtuspõhine? See on küsimus, millega meil kõigil tuleb silmitsi seista.

Jaanuaris algavad proovid VAT teatris. Näitekirjanik Kristiina Jalasto on kirjutanud sotsiaalselt terava ja haarava noorteloo "#kaotamindära". Selle töö puhul on taas tegemist küllaltki visuaalse materjaliga ning saab olema palju eelfilmimist. See on iseenesest suurepärane, sest ma olen suur filmikunsti austaja ja kui teatrilaval tekivad võimalused end selles vallas arendada ja täiustada, teeb see mind väga õnnelikuks.

Koguperelavastus “Süüria rahvalood” etendub Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses 19. ja 20. detsembril kell 18.00.

Lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Liis Väljaots, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kristin Pärn, heliloojad ja helikujundajad Martin-Eero Kõresaar ja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas, produktsioon Vaba Lava ja Teatriühendus Misanzen. Näitlejad Artur Linnus, Katrin Kalma, Rauno Kaibiainen ja Kärt Reemann.

Lisainfot leiab Vaba Lava kodulehel.