Mis on blackface ja miks Getter Jaani selle eest nii palju sõimu sai?
Eile lahvatas skandaal Getter Jaani ja Hanna Martinsoni etteaste üle telesaates "Su nägu kõlab tuttavalt". Getter Jaani Instagrami postitatud fotod sellest, kuidas nad Martinsoniga kehastavad mustanahalisi USA hip-hop trio Salt-N-Pepa lauljaid kogusid loetud tundidega sadu maruvihaseid kommentaare, kus noori lauljaid rassismis süüdistati.
Kuigi telesaates "Su nägu kõlab tuttalt" on kuue hooaja jooksul mustanahalisi kehastatud väga palju, siis ei ole sellises mastaabis poleemikat sellel teemal varem tekkinud. Paar aastat tagasi toimus arutelu, kus kõigepealt võttis Eesti Päevalehes sõna Mart Niineste ja hiljem vastas tema kriitikale Postimehes Jan Uuspõld.
Getter Jaani jäi rohkem silma seetõttu, et tänu Eurovisionile on naisel välismaal hulganisti fänne, seega ei näinud mõned Jaani Instagrami pea 50 000 fännist seda samasuguses kontekstis, nagu saate formaadiga tuttavad olevad inimesed. Nemad nägid fotol kahte heleda nahaga naist, kes olid ennast grimmi abil tumedanahaliseks teinud.
Tänapäeval nimetatakse igasugust heledanahalise inimese tumedamaks võõpamist, et kasvõi portreteerida tõetruult mustanahalist kuulsust terminiga blackface. Välismeedias on pidevalt skandaalid, kus pahaaimamatud inimesed sattuvad räige sõimu osaliseks, kuna on otsustanud enda lõbuks või mingil muul põhjusel mustanahalist inimest või karakterit kehastada. Eriti palju juhtub selliseid skandaale Halloweeni ajal, kui heledama nahaga inimestel tekib tahtmine ennast mõneks mustanahaliseks tuntud inimeseks kostümeerida.
"Blackface on praktika, kus lavagrimmi abil muudetakse valge artist mustanahaliseks. Kõlab täiesti süütuna, kohe meenub Vinteri ja Raudmäe "Pipi Pikksukk", mille erinevates lavastustes on Eesti publik pruuniks võõbatud neegripoisse näinud alates juba selle esietendusest 1968. aastal. Samas peame endale üha piseneva maailma tingimustes aru andma, et blackface ei ole enam üksnes värv nahal, vaid toob paljude vaatajate jaoks endaga ka kaastähendused, solvavad rassistlikud stereotüübid," kirjutas Madis Nurms väljaandes Teater. Muusika. Kino.
Blackface oli populaarne praktika alates 19. sajandist, seda kasutati rassiliste stereotüüpide võimendamiseks meelelahutuses. Selle kasutamine muutus taunitavaks pärast 1960ndatel USA-s toimunud Ameerika kodanikuõiguste liikumist. Kuna ajalooliselt kasutati blackface’i mustanahaliste inimeste negatiivses või naeruvääristavas valguses kujutamiseks, siis põhjustab selline teguviis tänapäeval peaaegu alati väga tugevaid reaktsioone.
Võib täiesti kindel olla, et Getter Jaanil ja Hanna Martinsonil ega ka saate meeskonnal ei olnud etteastega ühtegi negatiivset kavatsust. Kuid sotsiaalmeedias levib informatsioon äärmiselt kiiresti ja lääneriikides peetakse blackface’i taunitavaks ning selle kasutamisel peab arvestama, et järgneda võib väga terav ja hukkamõistev reaktsioon.
