TREILER | Armando Iannucci "Stalini surm" irvitab Venemaa ajaloo üle
"Stalini surma" sisu on iseenesestmõistetav: Stalini surma järel hakkavad omavahel kemplema Steve Buscemi, Simon Russell Beale, Paddy Considine, Rupert Friend, Jason Isaacs, Olga Kurylenko ja Michael Palin.
Armando Iannucci, see itaalia nimega Šotimaal Glasgow´s sündinud ja viimastel aastatel suure lombi taga Ameerikas oma karjääri suurimat edu nautiv mees on satiirižanri kroonimata kuningas, kelle eest pole pääsenud ei Suurbritannia ega ka Ameerika Ühendriikide poliitiline maastik. Esimest näitas ta vaatajale seriaalis "The Thick of It", teist aga menusarjas "Veep"ja mõlemad ühendas ta tõeliselt maitsvaks ühepajatoiduks filmis "In the Loop" ("Telgitagustes"). Nüüd on see mees vaatluse alla võtnud Emakese Venemaa ja selle kunagise suure juhi Jossif Vissarionovitš Stalini ja näitab kõigile, et tema teravus pole kuhugi kadunud. Pigem on teravus teravamaks läinud.
Iannucci suunab filmikaamera sündmustele, mis vahetult eelnevad ja järgnevad Stalini siit ilmast lahkumisele ja meie silme ees avaneb absurditeater ja võimuvõitlus, mida tuleb oma silmaga näha selleks, et seda uskuma jääda.
On aasta 1953. Stalin on pealtnäha hea tervise juures – pea katkematu terror oma riigi kodaniku suhtes ei rauge, Siberisse suunduvad rongid on rahvast pungil ja pahaendeliste majade pahaendelistes keldrites kajavad revolvrilasud hirmutava sagedusega. See idüll lõpeb aga järsult ühel hommikul, kui Stalini lähikondlased leiavad Isakese põrandalt „omaenda ebaväärikuse loigus“. Aga tema lähikonnal, kuhu teiste seas kuuluvad seltsimehed Malenkov, Hruštšov, Molotov, Beria, Žukov ja teised (unustada ei tohi Stalini joodikust poega Vassilit ja kalestunud tütart Svetlanat) ei ole põhjalikumaks leinamiseks aega. Selle asemel on vaja asuda otsustavalt tegutsema, et tagada endale hea ja turvaline äraolemine võimalikult kõrgel positsioonil ka uue võimu ajal. Võib-olla isegi selle absoluutses tipus. Aga peaasi, et maine teekond enne seda ootamatult ei katke...
Eestis pole ilmselt olemas perekonda, kelle saatust Stalin ja Nõukogude võim mingil moel ei puudutanud. Mine tea, äkki pakub Iannucci nägemus toonastest sündmustest siinsele vaatajale mingi omalaadse katarsise. Puhtale filmifännile on selle katarsise saabumine suhteliselt tõenäoline.
