AINULT PUBLIKUS | Kuidas sünnib ime ehk katkend Olav Osolini raamatust "Need näod kõlavad tuttavalt"
Kuigi mulle meeldiks mõelda, et näosaate kõige olulisemad figuurid on kohtunikud, on selleks paraku siiski artistid. Nende jumalikust andest, oskustest ja töövõimest sünnivad selles saates imelised muundumised, mis panevad televaataja ahhetama ja ohhetama ning mõnikord ka mõistatama, kuidas see võimalik on, et pealtnäha lihtne inimene moondub hetkega suureks maailmastaariks ja mitte ainult ei näe samamoodi välja, vaid laulab ka täpselt sama häälega. Mõnikord vaat et paremini. Või paneb sind niimoodi naerma, et püksid märjad. Ma ise imestan selle üle täpselt samamoodi, aga näosaate viie hooaja jooksul olen ma kõrvalt näinud, kuidas seesugune ime sünnib.
Kõik algab osaliste valikust, mille teevad üheskoos saate tootja Ruut ja telekanal TV3. „Su nägu kõlab tuttavalt” tegevprodutsendi Triin Luhatsi sõnul algab võimalike osaliste sõelumine kohe pärast eelmise hooaja finaali. „Produtsent Kaupo, lauluõpetaja Maiken ja mina vaatame ilmsesti iga kontserti, teatrietendust või telesaadet alati ka selle pilguga, kas sealt võiks mõni osaline järgmisel hooajal näosaatesse sobida,” avab Triin telgitaguseid. Esimene list pannakse kokku kohe pärast seda, kui telekanal on kinnitanud, et saade on uuel hooajal programmi planeeritud. See aga ei tähenda, et esialgsesse nimekirja sattunud inimesed ilmtingimata ka saatesse jõuavad. Miks?
Esimene põhjus peitub artisti ajapuuduses. Nii nagu produtsent oma e-kirjas märkis, on Eesti meelelahutusmaastikul parimate meeste ja naiste kalender esinemisi üsna täis, mis tähendab, et mõnd artisti pole lihtsalt võimalik vajalikul hetkel näosaate tootmisgraafikusse paigutada. Nii näiteks oli Koit Toome valmis juba avahooajal kaasa lööma, aga tema esinemisgraafik oli nii totaalselt umbes, et see ei osutunud kuidagi võimalikuks.
Teine põhjus on see, et „Su nägu kõlab tuttavalt” ei ole laulukonkurss, vaid meelelahutussaade ja seetõttu on nii telekanal kui ka tootja huvitatud, et sinna pääseksid võimalikult eripalgelised artistid. Urmas Eero Liiv meenutab, et sarja esimese hooaja eel käis tal Ruuduga pidevalt suur vaidlus teemal, keda võtta ja keda jätta, sest tootja Karelson muretses selle pärast, et saatesse jõuaksid korralikult laulda oskavad artistid, samal ajal kui tema ise pressis listi rahvalikke tüüpe, kelle hääleulatus ja viisipidamine ei pruukinud olla kõige paremad, aga kes see-eest tegid pulli ja meeldisid laiadele rahvahulkadele. „Häid lauljaid on Eestis palju, aga neid, kes suudavad rahvalikku nalja teha, väga palju pole. Meil on igal hooajal väikene kisklemine sellel teemal, et „Su nägu kõlab tuttavalt” ei läheks puhtalt muusikasaateks, sest seal peab ikka pulli- ja show-komponent ka olema,” pajatab Liiv.
Aga on ka mõni selline tegelane, keda on küll kutsutud, kuid kes hoiab ise näosaatest eemale. Põhjusi on mitmeid. Mõni näiteks kardab, et teda ei võeta pärast seda enam tõsise artistina. „Kui telesaade on nii populaarne nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, siis isegi juhul, kui sa teed selles saates väga toredaid asju, on see teatud kultuuriringkondade jaoks ikkagi vastik massikultuur. Ja mõned korüfeed kardavad, et äkki see jätab neile pleki külge,” märgib Liiv.
Mõni kardab ka lihtsalt läbi kukkuda, sest kuigi tegu on heategevusliku saatega, kust keegi välja ei pudene, moodustub osalejatest lõpuks siiski pingerida ning seal peab keegi olema ka viimane. See perspektiiv valmistab mõnele kunstnikule muret.
On ka selliseid artiste, kes leiavad, et see saade on küll väga vahva, ja nad elavad sellele tuliselt kaasa, aga kuna nad pole ise seesugused muutujad tüübid, siis ei kipu nad ka üles astuma. Nii näiteks on Inesele korduvalt tehtud ettepanek näosaates kaasa lüüa, aga ta on seni piirdunud vaid ühe numbriga, kui ta pidi avasaates kohtunikuna kehastuma Sinéad O’Connoriks. „Nii siis, kui ma olin kohtunik, kui ka hiljem televaatajana on minu jaoks selles saates olnud äärmiselt oluline aspekt huumor,” seletab Ines, „ja kuna ma pole kindel, kui hea naljamees või naljanaine ma olen ning kas ma saan laval huumoriga hakkama, siis ma pole julenud osaleda.”
Tegevprodutsent Triin Luhatsi sõnul peab ta igati normaalseks, kui mõni laulja või näitleja talle otse välja ütleb, et ei taha näosaatesse tulla, kuna leiab, et see pole tema jaoks ning ta ei tunneks end seal mugavalt. „Me oleme alati oluliseks pidanud, et saatesse jõuaksid need artistid, kes ise tahavad selles esineda ja on valmis selle nimel ka panustama”, selgitab Luhats, „sest kindlasti ei taha me sellist olukorda, kus oleme mõnele osalejale enne hooaja algust augu pähe rääkinud ning poole sarja pealt selgub, et ta ei tunne end seal hästi. Vastupidi, pigem olen ma kõiki kandidaate hoiatanud, et see projekt võtab kõvasti aega, nõuab tõsist panustamist ning toob samas ka väga suurt avalikkuse tähelepanu, sh netikommentaatorite rünnakuid. Ja kui kandidaat on kindel, et ta soovib seda kõike üle elada, siis läheb ta nimi kirja.”
Aga mõnikord võivad inimesed ka meelt muuta. Nii näiteks sai Raivo E. Tamm näosaatekutse õige mitme hooaja eel, kuid ta ei tahtnud saatesse tulla, kuna see oleks toonud endaga kaasa meedia kõrgendatud tähelepanu, millest ta polnud huvitatud. Aga pärast seda, kui Raivo oli käinud esinemas TV3 saates „Pühapäev Sepoga” ja seal laulvaks proua Kellapiks moondunud, õnnestus Karelsonil talle auk pähe rääkida, mille tulemusel jõudiski Tamm lõpuks saatesarja viienda hooaja osaliste hulka. Kuuendal hooajal astus aga näosaates üles Hele Kõrve, keda on varem tervelt viiel korral saatesse kutsutud.
Ühe kindla kategooria moodustavad need meelelahutajad, keda publik igatseb palavalt saates näha, kuid kes ei saa rahvast rõõmustada seepärast, et nad pole lihtsalt laulmisega sina peal. Väidetavalt pole suur laulumees ei Ott Sepp ega ka vennad Piusid. Ja üks seesugune mees on ka publiku jumaldatud Tõnis Niinemets, kes on küll ise nii suur näosaate fänn, et ta on kõik numbrid ära vaadanud, aga kuna talle endale on väike elevant kõrva peale astunud, siis pole ta seni julenud osalejate rivvi kandideerida. Tõnis käis küll viiendal hooajal Spice Girlsi „Wannabed” esitamas, kuid ta laulupartii oli seal pisike – suurema tähelepanu pälvisid tema trimmis keha ning filigraanne akrobaatika. Kui ma selle raamatu kirjutamise aegu Tõnisega rääkisin, siis ta kinnitas mulle, et on asunud oma lauluoskust lihvima ning loodab väga, et saab ühel heal päeval ehk ise ka näosaates üles astuda.
Aga siis on veel selline kategooria tegelasi, kes ise lausa põlevad soovist saatesse pääseda, kuid kelle saatus ei saa selgeks enne, kui neid on kaalutud ja sõelutud. Iga kandidaat, kui ta pole just kohalik super-hüper-megastaar, peab läbima prooviesinemise, mille käigus tehakse selgeks, kas ta sobib sellesse saatesse või mitte. Sellest, kuidas see toimub, kirjutan ma edaspidi, sest see on täitsa omaette teadus, mille ohvriks ma ka ise vabatahtlikult langesin.
