“Ei ole võimalik! Briti üks uhkemaid indie-bände, muusikaaauhinna Brit laureaat ja mitmekordne Grammy kandidaat esinemas keset seda läbu ja tümpsu, mis oli minu silmis Õllesummerit aastaid ilmestanud,” meenutab Osolin, kuidas tal tollal uudist kuuldes suu imestusest lahti vajus, “see šoti bänd on mulle alati meeldinud, olen nende 2004. aasta debüütalbumit palju kordi kuulanud ja üksvahe tundus mulle, et kui ma oleksin üksjagu noorem ja plaaniks rokkbändi teha, siis oleks see just selline nagu Franz Ferdinand – ägedate kitarririffidega intelligentne indierock, milles on nii pungilikku energiat kui ka popilikku meloodiat.”

“Tol ajal ma ei teadnud, et Õllesummeri korraldajad olid hakanud pöörama festivali kollektiivselt õllejoomiselt suvise muusika- ja toidufestari suunas ning võtnud koos sellega nõuks meelitada laiast maailmast Tallinna esinema tõelisi superstaare - Franz Ferdinand oligi selle plaani esimene magnet,” taaselustab Osolin pea kümne aasta taguseid mõtteid, mille tõttu hakkas ta ka järgnevatel aastatel Õllesummerit väisama, kuna uue kontseptsiooni raames on seal enamasti ikka midagi tema maitsele vastavat olnud. Lisaks välismaa artististidele vaatab ta üle kodumaiste tähtede etteastedki: “See festival pakub head võimalust saada ülevaadet ka kodumaiste mainstream-artistide hetkeseisust. Läinudaastase festivali üks tipphetki oligi Kasabiani kõrval ju meie oma Tommy Cashi väga uhke etendus.”

Osolin usub, et bändiliikmetel on Tallinnasse naasemine kindlasti tore: “Alex Kapranosel, Bob Hardyl ja Paul Thomsonil peaksid Tallinnast olema soojad mälestused, kuna minu mäletamist mööda pidutsesid nad tookord linna peal päris korralikult. Kümme aastat tagasi oli bändis ka Nick McCarthy, aga tema asemel on nüüd kaks uut meest - kitarrist Dino Bardot ja klahvpillimängija Julian Corrie, kel seisab Tallinna ja Õllesummeri avastamine alles ees.”