TOP | Kinoveebi 2017. aasta parimad filmid
1. "Blade Runner 2049"
"Blade Runner 2049" on visuaalne, režiiline ja loo jutustamise meistriklass, mis kohandab 82. aasta filmi tänasesse päeva, ilma et muutuks kordagi modernseks kiireks ja tühjaks ulmekaks. Sündinud on tuleviku filmiklassika.
Pikemalt arvustuses.
2. "ema!"
Darren Aronofsky on alati olnud üks mu lemmikrežissööre, kuid 2014. aasta "Noah" näitas, et suure-eelarvelised filmid ei pruugi olla tema jaoks. Kerime kolm aastat ajas edasi ning Aronofsky on tagasi äärmiselt ebameeldiva, üllatusi täis, šokeeriva ja režissööri jaoks väga isikliku filmiga, mis ei hoia kinni mitte ühestki žanrist. Meisterlikult lavastatud (need pikad kaadrid!) film näitab, et pealtnäha ka kõige lihtsam lugu võib kujuneda raputavaks elamuseks, mida peab mõistmiseks lausa mitu korda vaatama.
3. "Dunkirk"
Christopher Nolan on üks väheseid režissööre, keda saab nimetada blockbusterite loojate seas oma nägemusega autoriks. Ta võib teha ulmefilme ("Inception", "Interstellar") või superkangelasefilme ("Pimeduse rüütli" triloogia), aga ikka suudab ta teha valitud žanri parimad. "Dunkirk" pole sugugi parim sõjafilm, mis kunagi tehtud, ega ka parim Nolani film, aga see on hoopis midagi enamat - narratiivi, heli ja suure-eelarvelistele filmidele omaseks kujunenud osistega eksperimenteeriv kinoelamus.
4. "Logan"
Hugh Jackman pole enam ammu ainult X-Meeste filmide Wolverine. Ta on sellest rollist välja kasvanud ja mis saaks olla veel parem lõpetus 17 aastat kestnud rollile kui Marveli parimaks filmiks kujunenud "Logan"? See vääriks kõiki auhindu, sest on sama sügav kui parim vestern nagu "Unforgiven" ja sama oluline kui "Dunkirk", sest näitab, et üksluiseks muutunud žanris sünnib endiselt pärleid, mis ületavad seatud piire ja tõestavad kõigile, kes superkangelasefilme väärituks peavad, et Nolan polnud ainuke, kes suutis ühe kangelase loo esitada nii nagu seda pole varem tehtud.
5. "Wind River"
Taylor Sheridan on end korduvalt tõestanud suurepärase stsenaristina ("Sicario", "Hell or High Water"), kuid "Wind River" on tema esimene katse lavastada omaenda kirjutatud lugu. Seda on tunda pea igas lõikes, kaadris ja dialoogis. Kui enamjaolt pakub film ülimat mõnu, mida saab tekitada ainult stsenaristi täielik kontroll oma loodud pildi üle, siis mõned väiksed puudujäägid kipuvad suurepärast teost ikkagi hiljutiste žanrifilmide "Vangistatud" ("Prisoners"), "Sicario" ja "Hell or High Wateri" loodud tipust eemale hoidma.
Need puudujäägid ei seisne tavapärastes miinustes nagu halb nätlejatöö, montaaž või lavastus, vaid hoopis teadmises, et mõni koht oleks saanud parem olla, kui Sheridanil oleks olnud pikem kogemus lavastajana, aga kuna tal seda polnud ja oli näinud ainult oma ala meistreid töötamas, siis on mõned sellised ebaloomulikud info lajatamise momendid ka arusaadavad. Kõige muu osas on "Wind River" meisterlik film möödanikku vajuvast mälust, mis kaob aja pehmenedes sama kiiresti kui Ameerika põlisrahva kultuur.
Loe ka arvustust.
6. "It Comes at Night"
Vähe nähtud ja publiku poolt madalalt hinnatud õudussugemetega thriller "It Comes at Night" on üks neist filmidest, mida reklaamiti ühtemoodi, aga tulemus oli hoopis teine. See omakorda tekitas filmi ja publiku vahel tohutu lõhe, sest enamus ootasid räiget apokalüptilist põnevikku, kuid said hoopis meditatiivse nägemuse maailmast, mille elanikke halvab meeletu hirm väljas ootava nimetu õuduse pärast.
Alati suurepärane karakternäitleja Joel Edgerton särab pereisa rollis, kes on valmis tegema kõike oma lähedaste kaitsmise nimel. Me teame, et nende koduseinte taga ootab viirusest nakatunud maailm, mis üritab uksest ja aknast sisse murda, aga see pole lugu koletistest, kellega peategelased võitlema hakkavad, vaid hirmust nende ees ja mida võib hirm tundmatu ees inimesega teha.
Trey Edward Shultsi ("Krisha") režii ja Drew Danielsi operaatoritöö on sobilikult painajalik ja naha vahele pugev, et kogu aeg oleks nagu tunne, et pimedusest hüppab miski vaatajale näkku, kuid seda ei juhtu, aga see tunne, et see võib juhtuda, on lausa suurepäraselt välguna pudelisse püütud.
7. "Taksojuht"
Filmidega "Joint Security Area", "Sympathy for Mr. Vengeance", "Memories of Murder", "Sympathy for Lady Vengeance", "The Host", "Secret Sunshine", "Thirst", "Snowpiercer" ja "The Throne" end korduvalt tõestanud Song Kang-ho on üks mu lemmikuid Lõuna-Korea näitlejaid ja eks see oli ka põhjus, miks "Taksojuhti" ("Taxi Driver") PÖFFil kohe vaatama ruttasin.
Lõuna-Koreas laineid löönud ja ka riigi Oscari kandidaadiks osutunud "Taksojuht", mille lavastajaks on suurepärased "The Front Line" ja "Secret Reunion" teinud Jang Hoon, tõestab taaskord, miks on Korea filmid niivõrd erilised - need võivad olla mistahes tuttavas žanris ja omada mistahes tuttavat lugu, kuid ometi muudab Lõuna-Korea kultuuriruum, ajalugu ja lähenemine filmikunstile loo, mis oleks USA kinos väga tavaline, hoopis erakordseks.
See on film Lõuna-Korea ajaloo traagilisest peatükist, mis algab kui komöödia, areneb edasi põnevikuks, muutub sügavaks draama ja peaaegu et blockbusteri stiilis möllufilmiks. Selliseid žanrisegusid ei näe palju ja kui on soov neid vaadata, siis tuleb pöörduda Lõuna-Korea filmikunsti poole
8. "A Ghost Story"
Ülimalt lihnte film - mees ja naine elavad koos, mees sureb ja tuleb vaimuna tagasi, sest ei suuda ootamatu lahkumise tõttu edasi liikuda. Asja muudab veelgi lihtsamaks see, et vaim kannab põhimõtteliselt Halloweeni kostüümi - lina kahe auguga silmade jaoks.
Lihtsuses peitubki võlu. Vahel piisab kahest näitlejast (Rooney Mara, Casey Affleck) ja konkreetse nägemusega režissöörist. Kui David Lowery 2013. aasta "Ain't Them Bodies Saints" (ka Mara ja Affleck) mõjus nagu Terrence Malicki stiilikummardus, siis "A Ghost Story" on läbi ja lõhki Lowery film - ilus, liigutav, mõtlemapanev, omamoodi (4:3 ekraanisuhe) ning jäägitult kaunis sissevaade leina, suhetesse, armastusse ja jagatud eludesse.
9. "Star Wars: Viimased jedid"
Ma ei arvanud ise ka, et üks "Star Warsi" film jõuab minu aasta TOP10 hulka, sest VII episood "Jõud tärkab" ja lisaosa "Rogue One: Tähesõdade lugu" kaotasid pärast esmast vaatamist oma võlu, kuna olid suures osas nostalgia seljas ratsutamised.
VIII episood "Viimased jedid" seda aga polnud. See on ülimalt julge samm "Star Warsi" tuleviku osas, sest lammutab saagale omaseks saanud mütoloogiat, sümboleid ja traditsioone niivõrd suure hoolega, et järgmise osa suhtes ei oska ma enam midagi arvata. Jah, film kasutab ära elemente nii "Impeeriumi vastulöögist" kui ka "Jedi tagasitulekust", aga teeb seda väga kavalalt - tutvustab tuttavaid elemente, et need siis hetk hiljem midagi uut ehitades ära hävitada.
Wannabe Darth Vader Kylo Ren ütleb filmis väga õigesti: "Let the past die. Kill it, if you have to...". See lause tähendab, et Disney, Lucasfilm, Kathleen Kennedy ja režissöör Rian Johnson said aru, mida peab tegema saaga tuleviku kindlustamiseks ja selleks pole fännide jalge ees kummardamine, vaid mineviku tapmine ning uue ehitamine.
Loe ka arvustust.
10. "Kuningas Arthur: Mõõga legend"
"Kuningas Arthur: Mõõga legend" ("King Arthur: Legend of the Sword") on läbi ja lõhki briti meistri Guy Ritchie film. Kahe "Sherlock Holmesi", "Hunnik pappi ja suitseva kaheraudse" ja "RocknRolla" režissööri pulssi kiirendav märul, omapärane visuaalne stiil ja lobapidamatuse all kannatavad tegelased leiavad seekord rakendust kuningas Arthuri legendi kõige värskemas ekraniseeringus.
"Kadunud linn Z", kultussarja "Sons of Anarchy" ja suurejoonelise koletised vs robotid filmi "Vaikse ookeani võitluse" staar Hunnam on filmis täiesti omas elemendis. Guy Ritchie'lik montaaž on nagu kingitus kusagilt kõrgemalt ning sümpaatne Jude Law kehastab seekord Arthuri pahelist onu ja kuigi me kõik teame, mis on tema saatus, ei pane me seda pahaks, sest Jude Law'd pole kunagi liiga palju.
Film kukkus kinodes läbi ning kriitikud vihkasid seda südamest, kuigi minu silmis on tegu möödunud aasta ühe suurima üllatajaga, sest nii julget, stiilset, videomängudest inspireeritud ja kriitikute arvamustele sülitavat filmi pole ammu tehtud. Ja selliseid filme peakski rohkem olema.
Veel filme, mis väärivad ära märkimist (juhuslikus järjekorras):
11. "Kadunud linn Z"
12. "Kao ära"
13. "Ahvide planeedi sõda"
14. "Florida projekt"
15. "See"
16. "Armastuseta"
17. "Galaktika valvurid Vol. 2"
18. "Thor Ragnarök"
19. "Molly mäng"
20. "Põgenemise rütm"
Ka "Wonder Woman", "The Big Sick", "Plahvatuslik blond" ja "Vee puudutus".
1. "Manchester by the Sea"
Film oli vaadatav küll juba 2016. aasta PÖFFi raames, kuid nägin seda alles 2017. aasta alguses, kui see ametlikult meie kinodesse saabus ja olin kohene fänn. Ei teadnud, mida filmilt oodata, kuid sain rohkem kui olin valmis. Filmi peaosa eest Oscari võitnud Casey Affleck on seda väärt 100% ning tema kõrval olnud Michelle Williams vääris seda samuti (kahjuks ei saanud). Fim räägib depressioonis olevast onust, kes peab hakkama hoolitsema vennapoja eest, kui tolle isa ära sureb.
Kenneth Lonergani kirjutatud ja lavastatud film on fenomenaalselt hea ja seda läbi ja lõhki, olles ideaalilähedane igas aspektis, mida oskan filmide puhul hinnata. Casey Afflecki senin parim roll on täis valu ja tugevat emotsiooni, mis nakkab ja murrab ka vaatajaid. Ei olnud inimesi, kes oleks saalist lahkunud kuiva silmaga või mitte rebestunud hingega. Peale filmi kiirustasin koju, võtsin enda lapsed lasteaiast varem ära ning kallistasin neid kõvasti ja teen nüüd seda iga päev.
Mittelineaarselt esitatud draama hoiab saladusi hästi ja mängib kõik kaardid õigetel aegadel ning need momendid, kui avaldused publiku jaoks tulevad, on võimsad. Eriti toorelt löövad paar momenti, kust kindlasti tõuseb esile venna päranduse lugemise moment, politseijaoskonnas olev stseen ning Afflecki ja Williamsi vaheline dialoog filmi viimases kolmandikus. See enesehaletsus, soov leida mingisugune karistus asjade eest, mille peale me ei mõtle, teeb mind nukraks ka praegu. Üks kurvemaid ja suurimaid pisarakiskujaid, mida olen näinud ja sellepärast pole seda enda hellahingelisele naisele ka kunagi näidanud. On asju, mida ei ole vaja vaadata.
See on sedavõrd suurepärane film, mis on igavesti minuga, aga ma ei vaata seda uuesti - see on üks neist asjadest, mida kogeda suudan vaid korra.
2. "Kao ära"
"Kay & Peele" (MadTV) koomikuteduost tuntuks saanud Jordan Peele'i lavastaja/stsenaristi debüüt on õnnestunud ning võib pidada lausa üheks filmimaailma edukamaks, sest õudusmüsteerium "Get Out" (kohaliku nimega "Kao ära") annab tõeliselt ootamatu kvaliteetkino laksu, mis pealispindselt on õudne, kuid sügavamal lausa hirmus.
Mitmekihiline tugeva sotsiaalse sõnumiga eneseteadlik žanrihübriid on satiiriline teos, mis esitleb passiivset rassismi ja sellest tulenevat paranoiat kui kahesuunalist tänavat, kus kõik liiklejad on peagi laupkokkupõrkes hukkumas. Hetkel ei suuda mõelda ühtegi muud filmi, mis suudaks "Kao ära" stiilipuhtale poliitkorrektsust eiravale sotsiaalsele kriitikale konkurentsi pakkuda, sest Peele'i kui lavastaja nägemus on enneolematult selge ja tugeva sõnumiga. Eugeenika, rassipoliitika ja publiku peidetud eelarvamused loovad täiesti ootamatust kohast totaalse meistriteose, millest võibki rääkima jääda.
Peele'i oskus esitleda pöördeid, mida kõik teame tulemas ja mängida sellega kui paratamusega ning ikka üllatada, on värskendavalt hea ja veidralt kummitav, sest lugu elab edasi peale filmi lõppu. Sündmused saavad tähenduse, kui publik saab momendi puhata ja mõelda, et miks meie ühiskond on selline nagu see on. Esimesel pilgul tugevalt polariseeritud teema on esitletud graatsiliselt, kus rassism ei ole süüdistav ega ka raske koorem, vaid on veidralt paranoiline ning isegi humoorikas, jäädes endiselt õudusfilmi žanrile truuks. Paremini seda öelda ei oska, Tegemist ei ole õudusfilmiga, mis on tehtud telefoniga kusagil USA tänavanurgal siniste vilkuvate tulede taustal ega protestiga, miks kellegi elu on ka oluline, vaid ausa kommentaariga, miks meie kõik, kui inimesed, oleme rassistid. Või kas ikka oleme?
Olen filmist selgelt löödud ja selle headusest lausa häiritud.. Veatu meelelahutus, mis on provokatiivne ja väljakutsuv ning täpselt see, mida olen oodanud. Lihtsalt wow.
3. "Logan"
"Logan" on imeline hüvastijätt Hugh Jackmani 17 aastat kehastatud Wolverine'iga. Sõltuvalt kui suur karakteri austaja keegi on, aga pisarad on täiesti reaalne variant. Superkangelaste alažanr koos tugeva brändimise, kinokassade domineerimise ja järgede masstootmisega on Hollywoodi viimase kümnendi definitsiooniks, aga just "Logan" on kogu selle kaose ikooniks ning punktiks, kus need kõik kohtuvad.
Esmakordselt 2000. aastal suurele ekraanile toodud hullumeelne muskliterohke metallküüntega antikangelane on ilmunud üllatavalt suures koguses filmides ning olnud paljude stuudiote jaoks majanduslik päästerõngas. Jackmani rahvusvaheliseks superstaariks tõstnud roll ei ole kindlasti midagi auhinnalist või laineid löövat, kuid on keeruline kedagi teist Wolverine nimirollis ette kujutada ning just see annabki ärasaatmisele juurde selle nõksu, et klimp kurku tuua.
James Mangold, kes lavastas ka Wolverine'i eelmise teose nimega "The Wolverine", suutis välja kaubelda R hinnangu ning võttis sellest ka viimast. Filmis esitatud tulevik on tume, täis roppuseid, eriliselt vägivaldseid ja veriseid stseene ning terve aeg hõljub taustal fataalne must vari - see peab halvasti lõppema. "Logan" esitleb ennast nagu klassikaline vestern, kus kangelane läheb veel viimasele sõidule, et lahkuda stiilset ja auga. Oleks olnud lihtne lasta Wolverine'il leida lõpp eepilises superkangelastele omases lahingus või avastada uut R hinnangut, et leida mõni loovam lahendus, kuid minnakse hoopis teistsugust teed ning see tõepoolest töötab.
Inimlik pool ei kao kusagile ning lihtsad soovid on alles ka kõige jõhkramates mutantides. Tegemist ainulaadse koomiksifilmiga, mida on kohati keeruline sõnadesse panna. Võttis kaua aega, et saaksin antud teosest mingisuguse jutu kokku, kuid eks head asjad võtavadki aega. Kahjuks on žanr paraku selline kuhu auhindu ei jagata, kuid fännid on tänulikud ning kinokassa üpris lahke. Jackmani karjäär jätkub edukalt ning huvi X-Meeste vastu on suurem kui enne, seega on "Logan" parim Marveli film - täpselt nii hea see ongi.
4. "John Wick 2"
"John Wick" ilmus märkamatult 2014. aasta teises pooles, jättes kriitikud ja fännid suures imestuses kinosaali järgmist peatükki ootama. Kivinäoga Keanu Reeves on lõpuks leidnud endale selle ideaalse rolli, kus rääkimine ja emotsioonid on teisejärgulised, sest mehe ebaloomulikult sitke 52-aastane keha teeb kogu töö.
Suurepäraselt kirjutatud ja teemale kohaselt ekraanile toodud nüüdseks juba filmiseeria demonstreerib füüsiliste oskuste ja tippklassi koreograafia vormi puhtust. "John Wick 2" on mõnus kogus värsket õhku praeguseks lämmatama hakkavas märulifilmi žanris, kus domineerib ajuvaba plahvatuste rohkus, CGI, värisev kaamera, monteerimisega vaatamatuks hakitud võitlusstseenid ning igasugune kokkupuude reaalsusega. Chad Stahelski lavastatud teos hoiab kaamera paigal, kasutab pikki võtteid ja laia kaadrit, andes juurde nauditava visuaalse võimaluse kogeda näitlejate ja kaskadööride eluaegseid töövilju. Publiku ainukene ülesanne on istuda, aeg maha võtta ja nautida head kino.
"John Wick 2" armastamine ei ole isegi kuidagi piinlik või midagi, mida peaks vabandama - tegemist on meistriteosega, mis hiilgab mitmetes erinevates tehnilistes ja kunstilistes aspektides. Iga film võib verest punane olla, kuid "John Wick" hoiab vaataja fookuse osavalt esitatud universumi pöörasel kultuuril. Antud maailm on meeldivalt tagurpidi, kus ühe koera elu on väärt vähemalt 76 inimelu ning 1969. aasta Mustang veel paar tosinat. See on maailm, kus relvi ei osteta poest, vaid minnakse hinnalisse restorani, mille valik on maitsekas ja tehtud kliendi soovide järgi. See on maailm, kus ülikond tehakse kuulikindlaks ning juuakse koos järgmise ohvriga koos alkoholi. Kõige eest makstakse muidugi kuldmüntidega ning kogu see ülemõistuse pöörane maailm toimib, sest kõik seal järgivad reegleid.
Meelelahutus garanteeritud.
5. "Blade Runner 2049"
Denis Villeneuve on tänaseks saanud endale lavastaja maine, mida seostatakse otseselt kvaliteediga ning "Blade Runner 2049" ei ole mingi erand selles muljetavaldavas nimekirjas.
Peaaegu kolmetunnine gigantfilm on järg 1982. aastalilmunud Ridley Scotti ulmethrillerile "Blade Runner". Uue filmi peaosas on Ryan Gosling, tagasi on ka Harrison Ford (originaalse teose staar) lisaks muudele tuntud nimedele.
"Kaks võimalust eksisteerib. Me kas oleme universumis üksinda või mitte." Ulmefilmide maailmas magus pala esitab mitu eksistentsiaalset ideed, millel on reaalsed ja filosoofilised tagajärjed. Kas elu jookseb sügavamalt kui ainult see, mida meie näeme ja tunneme? Kõik see veidrus teeb kokku mitte ainult 2017. aasta, vaid terve žanri ühe meeldejäävaima, provokatiivsema ja hingeliselt materdava teose.
Kõik asjad selle filmi juures viitavad aeglaselt põlevale kunstifilmile, mida ainult hipsterid kusagil pimedas ühikanurgas lagunevalt seinaprojektilt vaatavad, kuid lootusetu maailm, milles eksleb mõtet ja kadunud last otsiv detektiiv, tõmbab endasse, poeb hinge ja jääb sinna.
See ja "Mad Max: Raevu tee" ("Mad Max: Fury Road") on ideaalsed näited, kui palju võimalusi on peidus küberpunk-lugudes kadunud inimkonna düstoopilistes seiklustest, Sedavõrd mahukas film on liiga suur, et seda kuidagi lühidalt edasi anda, mistõttu ei hakka isegi proovima. Tuleb lihtsalt ära vaadata.<
6. "A Silent Voice"
Jaapani animatsioonide saatus oli korraks küsimärgi all, kui Studio Ghibli uksed kinni pani. Muretsemiseks pole mingit põhjust, sest Makoto Shinkai imeilusad unenäolised teosed näitavad emotsioonide ulatust, Mamoru Hosada modernsed tehnofolkloorid panevad imestama rohkem kui peaks olema võimalik ning Studio Ponoc hakkab peagi esitama ümberkujundatud muinasjutte ainult neile omasel viisil.
Siia nimekirja võib lisada ka Naoko Yamada, kes on "A Silent Voice" lavastaja ja stsenarist (algmaterjal on manga). Naoko ei ole uus nimi, sest naine on olnud Kyoto Animation nimistus peaaegu 15 aastat ja enamustele fännidele tuntud nimi, kuid kuni tänaseni polnud temale veel päris enda originaalprojekti antud.
Tegemist on melodraamaga, mis leiab aset keskkoolis, kuhu saabub uus kurt tüdruk nimega Nishimiya, kellel tekib omamoodi suhe kooli klouniga Ishida. Lugu ei liigu päris selliselt nagu võiks arvata, mis on peale üllidetailse joonistamisstiili üks filmi suurimaid tõmbenumbreid. Tõsi, eelmise aasta lemmikuga "Your Name" võrreldes jääb kogemus tagasihoidlikuks, kuid oskus viia vana lugu uude suunda on siiski märkimisväärne.
7. "A Ghost Story"
4:3 ekraanisuhet hoidev film pole sobilik lastele, kuid mitte sellepärast, et see kuidagi õudne oleks, vaid sellepärast, et tegemist on elu, aja ja universumi keerulisi kontseptsioone lahkava teosega, mis proovib sellest kõigest luua ühe meloodilise poeemi.
Unikaalne ja orginaalne linateos toob kokku Rooney Mara ja Casey Afflecki, kellest viimane on nimetu vabakutseline helilooja, kes sureb autoõnnetuses. Mees siiski päriselt ei lahku, vaid naaseb kummitusena - klassikaline lina üle pea kahe silmaauguga. Ta vaatab vaikselt, kuidas tema abikaasa eluga edasi läheb. Siit algab lugu leinast teist pidi - surnud hing ei lase lahti elavast.
See on aeglase tempoga müsteerium, mis räägib ajavoolust ja leppimisest sellega, et ühel momendil aeg liigub ilma meieta. Film paneb küsima raskeid küsimusi nagu "kas see oligi kogu elu?", "mis edasi saab?" ja "kas me kõik ununeme sedavõrd kiirelt?". Umbes teise kolmandiku lõpus jääb mulje, et film on läbi, või vähemalt peaks olema läbi. "A Ghost Story" on raskelt neelatav teos, mille lõpus on 2017. aasta üks parimad 4-5 minutit, mida saadab Daniel Harti unustamatu muusika.
8. "See"
"See" ("It") on õudusklassiku Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhinev õudusthriller, mis ammutab ainestikku 1990. aastal televisiooni jaoks loodud miniseriaalist, mis vastutas praeguse põlvkonna koulrofoobia (klounide hirm) eest. Miniseriaal on jätnud paljudele tugevaid mälestusi kui üks hirmsamaid filme, mis kunagi tehtud, kuid paraku pole selle õudus hästi säilinud ning tänased žanristandardid teevad tollest keskpärase põneviku.
Nüüd saan rahuliku südamega öelda, et 2017. aasta "See" on kvaliteetfilm, mis säilitab Stephen Kingi stiili, hoiab esialgse miniseriaali nostalgiat ning toob suurepäraselt tegevustiku üle tänapäevasesse ülikriitilisse keskkonda.
"See" on meelelahutuslik koletisefilm, mis pakub mitmekihilist õõva, keerulisi karaktereid ning ebamugavustunnet väga ootamatutest kohtadest.
9. "Geraldi mäng"
2017. aasta oli Netflixi ja Stephen Kingi aasta ja "Geraldi mäng" ("Gerald's Game") on üks neist pärlitest, mida tasub vaadata.
Carla Gugino ja Bruce Greenwoodi omavaheline ekraanipartnerlus töötab imeliselt. Lugu on lihtne - rutiinidesse mattunud abielupaar otsustab suhet vürtsitada ja minna eemal asuvasse järvemajakesse. Gerald (Bruce Greenwood) paneb enda naise käeraudadega voodi külge kinni, kuid siis sureb infarkti tagajärjel. Naine on nüüd voodi küljes kinni, pole võimalust vabaneda - algab ellujäämine. Samal ajal, kui naine vaevleb hallutsinatsioonide käes, on seal kandis ringi liikumas ka laipu ülesse kaevav sarimõrvar ja nekrofiil. Kõlab ju hästi?
Midagi oluliselt visuaalselt šokeerivat siin filmis ei ole, peale mõne häiriva stseeni, kuid ideed, mis taustal kõlavad ja minevikust välja tulevad läbi dialoogi surnud abikaasaga - need jäävad külge.
10. "Ema!"
Darren Aronofsky seni kõige julgem film on "Ema!" ("Mother!") ning hetkel räägin mehest, kelle repertuaaris on "Must luik" ("Black Swan") ja "Reekviem unistusele" (""Requiem for a Dream").
Šokidraama toob ekraanile Jennifer Lawrence'i ja Javier Bardemi suurepärase keemiaga veidra loo religioonist ja kultustest. Psühholoogiline õudus, vaimne ja füüsiline vägivald, hullumeelsus ja rõveduse söögilaud - kes ei sooviks seda vaadata? Selgelt mitte igale maitsele mõeldud lugu räägib nimetust abielupaarist kusagil suuremas majas keset aasa.
Mees on kirjanik, kelle toas on salapärane kristall, mis oli ainuke asi, mille kunagisest tulekahjust päästa suutis. Ühel päeval koputab uksele üks mees, kes jääb sinna ööseks. Järgmisel päeval selle mehe naine, siis peale seda nende pojad...ja veel ja veel inimesi. Elamine hakkab muutuma hullumajaks. PS! Ei soovita filmi nõrganärvilistele.
11. "Vaikus"
12. "Põgenemise rütm"
13. "Elu"
14. "Lõhestunud"
15. "Kui koletis kutsub"
16. "Kadunud linn Z"
17. "Jumanji: Tere tulemast džunglisse"
18. "Wind River"
19. "Vangla valitseja"
20. "The Villainess"
21. "After the Storm"
22. "Teispool lootust"
23. "Imelaps"
24. "Džungel"
25. "It Comes At Night"
26. "1922"
27. "20th Century Women"
28. "In The Center of The World"
29. "Hea aeg"
30. "Blade of the Immortal"
31. "Logan Lucky"
32. "The Red Turtle"
33. "Goodbye Christopher Robin"
34. "Brawl in the Cell Block 99"
35. "The Meyerowitz Stories"
1. “Logan”
Ajal, mil igal aastal tormab kinoekraanidele rohkem superkangelasefilme kui keegi suudab kokku lugeda, on James Mangoldi “Logan” meisterlik näide, kuidas tõeliselt näha ja tunda oma superkangelast. “Logan” paneb justkui punkti kõikidele taolistele filmidele. Kui elus vaadata ühte superkangelasefilmi, siis peaks selleks olema just nimelt “Logan”.
2. “Blade Runner 2049”
Lavastaja Denis Villeneuve on meie aja üks põnevamatest filmiloojatest. Tema kompromissitu ja unikaalne nägemus on miski, mida 21. sajandi filmimaastik hädasti vajab. “Blade Runner 2049” on art house sci-fi blockbuster, mida me ei pruugi sellisel kujul järgmised 10 aastat enam kinoekraanidel näha. Aga mine sa tea. Loodan, et eksin rängalt. Just selliseid filme Hollywood vajabki.
3. “Dunkirk”
Christopher Nolani loomingu tohutu austajana pean tunnistama, et isegi minu jaoks oli “Dunkirk” paras pähkel, kuid päeva lõpuks oli selge, et sellist audiovisuaalset kunstiteost poleks isegi kõige hullem Nolani fänn oodanud.
4. “See”
Stephen Kingi looming on niivõrd lai ja mitmekülgne, et tegelikult võiks kätte võtta ja asuda filmiks vormima lugusid, mida juba iga Kingi loomingu austaja peast maha veerida ei oskaks. Suur oli aga minu üllatus, kui Kingi väga mahukast romaanist “See” loodi ehmatavalt dramaatiline, inimlik, painajalik ja verdtarretav õudusdraama, mis puges sügavale hinge ja ei tahtnud enam lasta.
5. “ema!”
Darren Aronofsky suur tagasitulek tekitas niivõrd palju vastukaja, et võimatu oli mõista, millega kultuslavastaja siis seekord hakkama sai. Tulemus oli muidugi veidram kui kõik jutud ja kuulujutud kokku arvutada. “ema!” on perfektne näide pisikesest ideest, mille režissöör on suutnud laiendada harukordselt skisofreeniliseks elamuseks, millest võib nii mõndagi välja lugeda. Üks asi on selge, Aronofsky naases areenile tõelise pauguga.
6. "Taksojuht“
Lõuna-Korea superstaar Song Kang-ho pimestab oma lakkamatu karismaga väga dramaatilises, kuid ometigi pööraselt humoorikas ajaloolises draamas, mis toob publikuni Lõuna-Korea 1980. aasta riigipöörde järel toimunud verise ülestõusu. Seda emotsiooniderohket ja meeleolukat ajaloolist filmi, mis tunneb oma publikut ka väljaspool Lõuna-Koread, võib lausa lugeda tänapäeva Lõuna-Korea peavoolufilmide meisterlikkuse parimaks näiteks.
7. “Kao ära”
Õudusfilmist “Kao ära” suudeti enam-vähem samasugust furoori tekitada nagu Aronofsky uuest filmist. Erinevus seisneb aga selles, et peamiselt koomikuna leiba teeninud Jordan Peele`i debüütfilmi hakati juba õige varakult nimetama aasta parimaks filmiks. Selge on aga see, et kõik jutud vastasid tõele. “Kao ära” on üks julgemaid ja omanäolisemaid filme, mis viimastel aastatel kinoekraane tabanud. Tegelikult ei ole üldse tegu õudusfilmiga, vaid hoopis väga terava sotsiaalse satiiriga, mis on maskeeritud õudusfilmiks. Sarnaselt Stephen Kingi põhjal valminud filmile “See”, on ka “Kao ära” suurepärane näide, milline üks õudusfilm tegelikult olema peaks.
8. “Vee puudutus”
Iga Guillermo del Toro film on omaette sündmus. Eriti tänu tõigale, et tema filme ei ilmu just tihti. Sellest sõltumata ei tähenda tema nimi tingimata vankumatut kvaliteeti. “Vee puudutus” on aga täpselt selline film, mida võiks oodata lavastajalt, kes üle kõige armastab kõhedaid ja tumedaid muinasjutte. Minu arvates on “Vee puudutus” režissööri parim film, mille võib südamerahuga panna riiulile, kus juba seisavad “Paani labürint” (El laberinto del fauno), “Saatana selgroog” (El espinazo del diablo) ja “Hellboy - kangelane põrgust” (Hellboy). Del Toro müstiline, võrgutav, armas, liigutav ja kurblik fantaasiafilm pakub igale filmisõbrale suutäie midagi eriti magusat. Põhiliselt jääb Del Toro ikkagi oma juurte juurde, luues melanhoolse allegooria tegelastest, kes mitte kuidagi ei leia kohta siin maailmas.
9. “Ahvide planeedi sõda”
2011. aastal alanud ja hetkel veel triloogia nime kandev “Ahvide planeedi” seeria viimane osa “Ahvide planeedi sõda” pani punkti ahvide liidri Caesari karmile, süngele ja dramaatilisele loole. Poleks kunagi julgenud arvata, et juba 1968. aastal alguse saanud filmiseeria põhjal vändatud tänapäevane edasiarendus võib muututada selle sajandi üheks kõige julgemaks näiteks, kuidas luua suurejooneline filmiseeria, mis ei keskendu eriefektidele ega tavapärastele suurfilmidega kaasnevatele klišeedele, vaid sügavalt inimlikele teemadele, mis arenevad filmist filmi niivõrd pingeliselt, et vahel on raske imestada, kuidas sellel õige aeglaselt areneval seerial üldse lubatakse eksisteerida. “Ahvide planeedi sõda” kinnitas fakti, et lavastaja Matt Reeves on juba üsna lähedal poodiumile, kust talle vaatavad vastu Denis Villeneuve ja Christopher Nolan. Vankumatu visioon ja missioon on selle seeria lõpupaugu märksõnadeks ning mina oskan selle peale ainult sügavalt kummardada.
10. “Kuningas Arthur: Mõõga legend”
Briti kultuslavastaja Guy Ritche fantaasiarohke seiklusfilm sai kriitikutelt peksa ja kinodeski kukkus läbi. Tundub, et publik on väsinud või siis enam ei hooli ajaloomaigulistest fantaasiafilmidest, kus vanu legende taaselustatakse. Sellest sõltumata oli just see õnnetult läbikukkunud film minu jaoks selle aasta üks kõige erutavam filmielamus. Miks ometi? Põhjuseid on palju, aga loetlegem siis ainult mõned. Charlie Hunnami karisma, Guy Ritche “Sherlok Holmesi” filmiseeriast pärit äkiline ja RocknRolla-lik stiil ning kohati väga videomängulik lähenemine pealtnäha täiesti tavalisele loole süstis minusse pidevalt energiapomme, mis aina plahvatasid ja plahvatasid ning tundub, et mõni neist pole siiani lõhkenud.
11. "Wind River"
12. "Lõhestunud"
13. "Armastuseta"
14. "Teejuhised"
15. "Lego Batman Film"
16. "Metsikud poisid"
17. "Kadunud linn Z"
18. "Galaktika valvurid Vol. 2"
19. "Thor: Ragnarök“
20. "Vastumürk tervisele"
Väärivad ära märkimist: "Florida projekt" ja "Vaid vapratele".
1. "Wonder Woman"
Suur õnnestumine DC filmide puhul ja ühtlasi ka eraldiseisva filmina on "Wonder Woman" - ülimalt lahe ja äge vaatamine, milles peaosas kangelanna, kes esmakordselt figureeris koomiksites juba 1941. aastal. Esimest korda päris oma filmiga suurele ekraanile jõudnuna tänapäeva tehnikaajastul andis filmiga palju ära teha ja nii juhtuski, et "Wonder Woman" kujuneks edukaks. Kes veel ei ole näinud, soovitan ära vaadata.
2. "Thor: Ragnarök"
Thori kolmas tulemine õigustas end igati. Vähe sellest, et tegu oli lihtsalt väga möllurohke ja uhkete eriefektidega ülekallatud kunstiteosega, toodi ekraanile palju väga naljakaid tegelasi ja pingerikast kosmoseseiklust. Lisaks veel ka Hulk, kelle huumor üheskoos Thoriga andsid "Thor: Ragnarökile" uue maigu.
Loe ka arvustust.
3. "Ämblikmees: Kojutulek"
Ämblikmehe uus film, mis ei korranud enam ammu originaalis teada olnud fakti, et onu Ben suri ja Parker asub kättemaksuplaanile, sest „With great power comes great responsibility“. Parkerina astub seekord üles nooruke Tom Holland, kes murdis end koheselt kinopubliku südametesse, sest on rollis veenev ning väga sobilik. Filmis teeb veel kaasa ka kunagine vanakooli "Batman", Michael Keaton, kes andis samuti palju juurde ja seega ka kogu terviku huvitavaks vaatamiseks muutis. Uus Ämblikmees polnud kindlasti mitte läbikukkumine ehkki Spidermani maailmast rääkides, ootan ise suurema huviga "Venomi" filmi, kus peaosas Tom Hardy.
Loe ka arvustust.
4. "Stiilne lahkumine"
Selle aasta esimesel poolel linastunud krimikomöödia tõi suurele ekraanile kolm väga head näitlejat – Morgan Freemani, Michael Caine´i ja Alan Arkini. Vanameistrid lõbutsesid korralikult ja põnev sisu tegi "Stiilsest lahkumisest" väga vaimustava ja naljaküllase kinoelamuse.
Loe ka arvustust.
5. "Sleight"
Antud film linastus Ameerikas aasta alguspoole, kuid kahjuks meie kinolevisse ei jõudnudki. Õnneks pakkus selle suurepärase filmielamuse üks digitelevisiooni pakkuja. Tegu on täiesti hämmastava ulmefilmiga, mis oleks nagu "Raudmehe" ja "Nüüd ma näen sind" segu. Omapärane ja kaasahaarav ulmedraama hakkas juba esimestest minutitest põnevaks muutuma ja lõpuks mõtlesin – miks keegi varem sellist asja teinud pole?
6. "Põgenemise rütm"
Algusest lõpuni meelelahutuslikku märulit täis adrenaliinirohke film pakkus pingsa kinoelamuse, mistõttu jäi ka see erksalt meelde. Ansel Elgort ja Lily James toovad meieni moodsa "Romeo ja Julia" loo. Isegi Kevin Spacey ei suuda seda ühte tilka tõrva lisada, sest "Põgenemise rütm" ("Baby Driver") oli ja on üks viimaste aastate üks parimaid filme.
7. “Galaktika valvurid vol. 2“
Valvurid on tagasi! Star-Lordi ja tema sõprade tegemistele saab kaasa elada juba teist korda ja see ei jää sugugi ka viimaseks. Chris Pratt on end tõestanud ka teises filmis, kus ringi tatsavad saurused ja seda saame näha juba sel aastal.
8. “Kedi“
Kassid tulevad ja lähevad. "Kedi" on ilmselt 2017. aasta üks kõige meeldejäävamaid filmielamusi. Siin sai nii mõtiskleda kui ka naerda. Kiisukesed kulgesid suurel ekraanil nagu tõsised staarid ja panid kõik vaatajad lausa ahhetama – küll on ikka loomariik vahva!
Loe ka arvustust.
9. "Ahvide planeedi sõda“
"Ahvide planeedi sõda" jäi hästi meelde just oma sünge atmosfääri ja ülimalt võimsate eriefektide poolest. Sünget lugu ja depressiivset õhkkonda andis hästi edasi kogu ahvipere püüdlus inimkonnaga rahu leppida, ent nagu ikka toimus arusaamatus ja ahvid pidi end kaitsma – lugu kiskus eriti veriseks ja süngeks. Ometi oli just see ka põhjus, miks on "Ahvide planeedi sõda" möödunud aasta õnnestunumate filmide hulgas.
10. "Kaunitar ja koletis"
Disney klassikalisel lool baseeruv kaunis muinaslugu oli lummavalt ja väga glamuurselt teostatud muusikalifilm. Jäi tunne nagu küllalt hea hinnaga sai ära näha terve suure ja uhke teatrietenduse, ilma et oleks pidanud lunastama ülikallist teatripiletit. Enam paremini armastatud Disney klassikat ei olekski saanud teha. Nii visuaalselt kui meloodiliselt oli tegu ühe väga meeldejääva filmielamusega.
Loe ka arvustust.
2017. aasta oli triumfaalne aasta ennekõike žanrifilmide vallas. Ulme poole pealt fenomenaalne "Blade Runner 2049" ja uhiuus "Star Wars" (mõlemad fantastilised ja värsked järjelood), õudusfilmidest žanri piire nihutav Jordan Peele'i "Kao ära" ja kinorekordeid purustanud Andy Muschietti "See". Imekombel on tabelisse sattunud ka kaks PÖFFi filmi ("78/52", "Kättemaks") ja lausa üks kodumaine linateos ("Eesti muld ja Eesti Ruja"), mis samuti oma nišis taset näitavad.
Eks suur osa potentsiaalsetest tabelikandidaatidest ole veel nägemata, aga detsembri lõpu kohta, mil täielik ülevaade lõppevast aastast veel välja kujunenud pole, on nimekiri igati muljet avaldav.
1. "Star Wars: Viimased jedid"
2. "Vaid vapratele"
3. "Blade Runner 2049"
4. "Kao ära"
5. "78/52" ("78/52: Hitchcock's Shower Scene")
6. "See"
7. "Kättemaks" ("Revenge")
8. "Lapsehoidja" ("The Babysitter")
9. "Ämblikmees: Kojutulek"
10. "Eesti muld ja Eesti Ruja"
2017. filmiaasta – ootused valmistasid pettumusi, lootused jäid lootusteks. Õnneks oli paaril filmil ikka sisu ka ja need saabki nüüd ära mainitud.
1. "Ema!"
2. "Armastuseta"
3. "Kao ära!"
4. "See"
5. "Põgenemise rütm"
6. "Plahvatuslik blond"
7. "Wonder Woman"
8. "Kuningas Arthur: Mõõga legend"
9. "Thor: Ragnarök"
10. "Lego Batman film"
2017 oli aasta, mil superkangelasefilmid üritasid teha midagi teistsugust. Kui olid väsinud kogu aeg aeg kinodesse jõudvatest koomiksifilmidest, siis 2017. aasta polnud selle koha pealt varasematest erinevam, aga ajal, mil kõik suuremad filmid üksteist kopeerivad, üritasid siiski mõned suure-eelarvelised koomiksifilmid silma paista. Ja muidugi oli ka palju suurepäraseid filme, mis valmisid väljaspool Hollywoodi.
Minu parimad juhuslikus järjekorras:
1. "Logan"
See 70ndate kättemaksufilmide stiilis koomiksifilm pööras ümber mitmed superkangelastefilmidele omased stambid. Lugu, mis saab eirab kõiki teisi X-Meeste filme, on sünge ja depressiivne ning käsitleb vanaks ja tähtsusetuks muutumist. Isegi superkangelased muutuvad lõpus ebaoluliseks.
2. "Keti Lõpp"
Jim Jarmuschi vaimus loodud Priit Pääsukese film näitab maailma nii nagu ainult eestlased seda näevad. Kuiva huumori ja ajakohasusega läbistatud eksistentsiaalses komöödias on head näitlejatööd, kaval režii ja suurepärane stsenaarium.
3. "Thor: Ragnarök"
See on yin "Logani" yangile, see värvide ja huumori möll sobitub kenasti Marveli filmide hulka, kuid suudab samas olla eraldiseisev ja unikaalne teos. Taika Waititi lõi Mike Hodgesi 80ndate ulme "Flash Gordoni" stiilis teose, mis on algusest lõpuni äärmiselt lõbus ja seda kõike saadab ka suurepärane muusika.
4. "78/52"
PÖFFi publikul õnnestus näha seda geniaalset filmi Alfred Hitchcocki "Psühho" dušistseenist. Mitmed kino suurkujud räägivad dokumentaalfilmis "Psühho" mõjust filmikunstile. See dokfilm pakub lisaks filmiajaloo olulise teose üle arutamisele ka väga sobivat ka sotsiaalset kommentaari.
5. "Wonder Woman"
#metoo vaimus näitas see film mitte ainult seda, et DC filmid võivad olla lõbusad, vaid ka seda, et naissuperkangelane saab olla koomiksifilmi ja selle tulevaste järgede eesotsas. Ja kuigi "Wonder Woman" pole nii suur samm filmikunsti jaoks nagu paljud väidavad, on see siiski liikumine õiges suunas ja seda veel žanris, kus valitsevad tavaliselt mehed.
6. "Põgenemise rütm"
Kui suudad eraldada filmi selle näitlejatest (Kevin Spacey), siis on see Edgar Wrighti film energiline annus tõeliselt musikaalselt meelelehutust.
7. "Päästik põhja"
Ben Wheatley on äge ja kui Ben Wheatley teeb filmi 70ndate krimithrillerite stiilis, kus kõik üksteist tulistavad, siis on see veel ägedam.
8. "Lego Batman film"
Möödunud aasta parim Batmani filmi. Anna andeks, Joss Whedon.
9. "See"
See ei pruugi olla läbi aegade parim õudusfilm, kuigi kassanumbrid nii justkui väidavad, siis suutis see ikka olla parim Kingi romaani ekraniseering, kuigi Tim Curry Pennywise on ikkagi parem.
10. "Manchester by the Sea"
Kenneth Lonergan on endiselt üks alahinnatumaid režissööre, sest "Manchester by the Sea" on pidevalt üllatav ja liigutav film.
Seoses pere laienemisega on sel aastal kinosaalis märksa vähem istutud, kui seda peaks tegema… PÖFFile ei jõudnud sel aastal sootuks üldse, nii et mitmed Oscari-koridoris välja tulevad olulised filmid on veel hoopis nägemata.
Aga sellest, mis nähtud, saab sellise kokkuvõtte teha:
1. "Dunkirk"
Hingemattev kogemus. Pildi, heli, muusika, loo, rollide, struktuuri ja meeleolu ideaalne kooslus.
2. "ema!"
Aasta julgeim stuudiofilm. Eskaleeruv maniakaal-ekstreemne hullumeelsus.
3. "Blade Runner 2049"
Denis Villeneuve ja Roger Deakins kergitasid jälle latti. Fakt, et see meistriteos kinokassas läbi kukkus, on muidugi masendav.
4. "Star Wars: Viimased jedid"
Fännid lintšivad mind nüüd vist ära, aga arvan, et see on sarja parim film. Isegi kõvem kui "Jõud tärkab"
5. "Wind River"
Ühed selle hooaja huvitavamad karakterid, veenvamad rollid ja karmimad sündmused. Taylor Sheridani tulevik on hämaralt helge.
6. "Thor: Ragnarök"
Marvel suudab järkuvalt iga järgmise filmiga midagi täiesti uut teha. NB! Hooaja parim komöödia!
7. "Logan"
Keegi nimetas seda tabavalt "X-Meeste" sarja "Pimeduse rüütliks". Elagu Hugh Jackman!
8. "Galaktika valvurid Vol. 2"
Vat sedasi tuleb lugu jutustada ja karaktereid ehitada!
9. "Paddington 2"
Aasta parim perefilm. Nii palju soojust, nalja ja põnevust! NB! Täpselt pooled mu Top12-st on järjefilmid - lootustandev fakt.
10. "Süngeim tund"
Märksa enamat kui lihtsalt Oscari-vääriline roll Gary Oldmanilt.
11. "Logan Lucky"
Jube kahju, kuidas see film märkamatult tuli ja läks. Fantastiliselt terav (tömp?) ja naljakas väike krimikomöödia. Omamoodi vastand kõigele muule, mis kinodes jookseb.
12. "Kao ära"
Aasta üllataja. Tabavalt kõhe satiir kohtub soliidse õudukaga kohtub psühholoogilise põnevikuga. Palun rohkem sellist julget kino!
1. "Wind River"
No, kurat, kus oli film. Külm, kõle, õudne. Miski selline, mis jääb meelde ja hakkab närima. Härra Renner tegi suurepärase rolli ja selles filmis oli ka aasta parim tulevahetusstseen. Kõik on lõpuks kurb.
2. "Blade Runner 2049"
Pea kolm tundi filmi, kus kordagi igav ei hakka. Visuaalselt meeletult ilus, sisult meeletult liigutav. Ma olen alati järgede, remake’de suhtes skeptiline, aga see oli midagi muud. Kahjuks põrus film täiesti kassanäitajates, mistõttu võib öelda, et kinokülastaja on faking loll.
3. "Logan"
Sai vist juba öeldud, et ma olen järgede ja uusversioonide suhtes skeptiline? Veel skeptilisem olen ma koomiksifilmide suhtes. DC omad on puhas okse, Marveli omad on värviline silmapiinamine. Aga "Logan", oh, see oli mõnus. Taaskord kurb. Neetud, kõik kolm esimest filmi on tegelikult ju kurvad.
4. "Kao ära"
Ma nägin selle filmi alles vahetult enne jõule ära. Ja mitte kinos. Ja mitte legaalselt. Neetud, kuidas see mul kahe silma vahele jäi? Geniaalne õudukas, mis on naljakas, mõtlemapanev ja hingekriipiv. Suurepärane!
5. "Teispool lootust"
Neetud, neljas kurb film on ka tegelikult. Või, noh, nüüd vist spoilisin. Tegelikult oskab Aki Kaurismäki teha meeletult häid nalju, seda soojalt ja kedagi norimata. Ma pole vist selle aasta jooksul kordagi nii palju naernud, kui selle filmi ajal tehtud sai.
6. "Tüdruk ja koletis"
Ilmselt möödunud aasta kõige alahinnatum film üleüldse. Andrei Liimets, tõesti, ime muna, et sa sellele filmile umbes 1 punkti Ekspressi tabelis andsid. Film, mis algab romantilise komöödiana, aga jõuab järjest ja järjest uutele tasanditele. Nagu parim poplaul, mis algab ühe teemaga ja siis vahetab järjest registreid. Täiesti superfilm, aga kukkus kinodes totaalselt läbi.
7. "Põgenemise rütm"
See oli mingi kummaliselt imelik suvepäev, kui ma "Põgenemise rütmi" ("Baby Driver") vaatama läksin. Kuskilt lahku mindud, kuskilt taas suhtlema hakatud, kõik oli igati segane. Ja siis tuli "Baby Driver", mis oli nii kuradi pöörane andmine, et saabusin kinost täiesti vaimustuses. Muideks, esimesed pool tundi filmist mulle üldse ei meeldinud. Oli natuke ülestiliseeritud, aga lõpplahendus oli muidugi väga super. Palun, ärge tehke sellele järge. See oli juba niigi perfektne. Ja Sky Ferreira!
8. "Dunkirk"
Tegelikult ootasin ma sellest filmist isegi rohkemat. Aga siis sain aru, et see muutiski selle filmi nii heaks. See oli film, kus justkui puudus nähtav narratiiv, aga tegelikult oligi selleks sõja tegelik mõttetus. Sõjafilmide topis on selle filmi koht sajandiks kinnitatud.
9. "Star Wars: Viimased jedid"
Fah, mulle meeldis see film ka. Üllatavalt, sest eelmine seeria väga ei kõnetanud. Tundus selline lüpstud teepakist viimase välja võtmist. Aga see meeldis, ehkki oli veidi pikk, ehkki oli veidi pateetiline, aga ikkagi meeldis.
10. "Ruut"
Ma käisin kunagi vaatamas NO99 etendust "Tüdruk, kes otsib vendasid" (võin jummala mööda pealkirjaga panna). Teate küll, see, kus Rea Lest oli, noh, ülioossom. Ja see meeldis mulle jubedalt, aga siis lugesin mingeid arvustusi ja selgus, et nad kõik said sellest täiesti valesti aru. Mul on tunne, et ka selle filmi puhul said kõik valesti aru, sest mina saan ju alati kõigest õigesti aru. Aga see ongi hea film, kus võivad kõik teistmoodi aru saada.
1. "Teejuhised"
2. "Armastuseta"
3. "ema!"
4. ""Hea aeg"
5. "Metsikud poisid"
6. "Wind River"
7. "Brawl in Cell Block 99"
8. "Gerald's Game"
9. "Manifesto"
10. "Wonder Woman"
Aasta on lõppemas ning aeg veel viimast korda seljataha pilke heita, et siis korraliku auruga tuleviku suunas tammuda. Nende 10 filmi puhul saame meenutada häid aegu, sest tegemist oli 2017 parimate hulka kuuluvate linateostega. NB! Mõningte ilmselgete “aga miks see siin ei ole” filmide puhul takistas lihtne asjaolu, et ma pole neid lihtsalt näinud (vaatan sinu poole “Kao ära”)...
1. "Logan"
Ma tean, mida te võite mõelda. Kuidas saab koomiksifilm olla aasta parim? Sellised esikohad, troonid ja kuldsed karikad on reeglina reserveeritud ikkagi ju kunstilistele draamadele, mis vaatajat taskuräti järele haarama panevad. Aga teate, “Logan” tegigi seda! Poogen, et vahepeal Hugh Jackman enda metallküüned välja kisub ja superinimese asju teeb, valdav enamus filmist keskendub ikkagi isa ja (mööndustega) tütre omavahelisele suhtlusele ning teineteisega leppimisele. Ja muidugi brutaalsele vägivallale.
2. "Põgenemise rütm"
Edgar Wright on varemgi häid filme teinud, ent "Põgenemise rütm" (“Baby Driver”) on (vähemalt minu jaoks) tema meistriteos, ta Magnum Opus. On raske leida elemente, mis mulle kõnealuse linateose puhul ei meeldiks - kaameratöö on esmaklassiline, idee pilt muusikaga kokku siduda geniaalne, huumor mõnus, näitlejatööd väga head ning playlist on mul tänase päevani telefoni mälukaardile salvestatud, et vahel ikka ja jälle üle kuulata saaks. Kas 2017. aastal oli üldse täiuslikumat filmi (see oli retooriline küsimus, sest me kõik näeme, et “Baby Driver” on teisel kohal)?
3. "Wind River"
Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga minul viskab küll vahel kettasse, kui ma filmides sellist ülekohtust kiusamist näen. Eriti vihale ajab see, kui süüdlased karistuseta jäävad, vot selle peale telepordiks ennast hea meelega filmimaailma ja annaks neile kõigile kannaga näkku. Kui teil ka vahel selline tunne peale tuleb, vaadake “Wind Riverit”. Mitte ainult pole tegemist äärmiselt hea draamaga, vaid ka korraliku kättemaksupornoga, mille kulminatsioon on lausa orgasmiline.
4. "ema!"
Aronofsky värskeim linateos viis vaataja sõidule ja oh sa poiss - oli see vast korralik küüt! See ei olnud mingi Tallinn-Tartu maantee, pigem suvaline kruusakas Abja-Paljuoja tundmatute külamajade vahel, mille pealt sohver ühel hetkel kuskile võpsi ära keerab ja sa hirmuga mõtled, et “Mis nüüd saab, kas ma ikka pääsen eluga?!” Pääsed küll ning lisaks ellujäämisele jääb sulle sellest kogemusest ka unustamatu mälestus - vot just selline “ema!” ongi.
5. "Thor: Ragnarök"
Marveli tasemeni jõudmisega on DC-l veel siiski pikk tee minna. Režissöör Taika Waititi tegi Thorist ühe filmiga kompanii ühe populaarseima tegelase ning ainus, mis selleks vajalik, oli hea huumor. “Ragnarök” jagas seda ohtralt ning Chris Hemsworth mängis kõik mõnusalt välja. Visuaalne külg oli ka tuus ning noh, muidugi Jeff Goldblum!
6. "Wonder Woman"
Eelmisel aastal panin mõlemad DC kangelastel põhinevad koomiksifilmid (juba varasemalt mainitud “Suitsiidisalk” ning suurim leegitsev kõntsahunnik “Batman vs Superman”) enda 5 halvima filmi hulka. Tänavune aasta on DC vastu tunduvalt helgem olnud, eriti tänu Wonder Womanile, kelle Gal Gadot äärmiselt šarmikaks ja meeldivaks tegi. Tänu tollele neiule vaatasin isegi mõnele kitsaskohale (nagu see mittemidagiütlev lõpukaklus) läbi sõrmede.
7. "Blade Runner 2049"
Mulle esimene “Blade Runner” üldse ei istunud. Oli kena küll, aga jõledal kombel venis. Iroonilisel kombel ei hakanud mul aga selle järjeosa vaadates (mis on ikka päris parajalt pikk, peaaegu 3 tundi) kordagi igav ega tekkinud tunnet, nagu tegemist oleks teosammul liikuva looga, pigem vastupidi. Ääretut silmailu pakkuv teos sisaldas ka head näitlemist ning Jared Leto rollisooritus pani unustama, et alles aasta varem oli ta “Suitsiidisalgas” enda margi täis teinud.
8. "Dunkirk"
Christopher Nolan (noh, see tüüp, kes Batmani filmid jälle ägedaks tegi) pakkus meile sel aastal jõhkralt palju surma ja laipasid ja pikki aeglaseid kaadreid, mida saatis kuklasse toksiv muusika. Kui Teine maailmasõda poleks niivõrd depressiivne temaatika, võiks kõnealust linateost isegi ilusaks pidada (mida ta kahtlemata ka oli).
9. "Ahvide planeedi sõda"
Tavaliselt vaatad ahvi ja mõtled, et “Kurat, kuidas sinust ikka inimene sai?” Antud filmi vaadates pole aga tolle mõtteni raske jõuda, sest need šimpansid ja orangutanid ja gorillad on rohkem inimese moodi kui inimesed ise. Seepärast on see “Oh, saaks need inimesed juba ahvidelt pasunasse!” tunne kerge tekkima. Ja saavadki. Hästi saavad!
10. "1922"
Kuigi algselt ilutses sellesama tabeli kümnendal kohal hoopiski õudusfilm "It", siis suutsin enne aasta lõppu ära vaadata ühe teise tänavu ilmunud filmi, mis samuti Stephen Kingi raamatul põhineb. Selleks oli Netflixis linastunud "1922", mis räägib loo sellest, kuidas mees enda naise ära tapab ja seda kõike põllumaa pärast. Aga noh, seda oli ka 100 hektarit!
TOP ilmus esmakordselt Õhtulehes.
1. "Kutsu mind oma nimega"
2. "Logan"
3. "Süngeim tund"
4. "Florida projekt"
5. "Thor: Ragnarök"
6. "Põgenemise rütm"
7. "Papillon"
8. "Blade Runner 2049"
9. "Dunkirk"
10. "Kong: Pealuu saar"
Eriauhind: "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri") – lõpuni nägemata, muidu mahuks vast toppi.
Peab tõdema, et möödunud aastal jäid paljud maasikad nägemata (ajapuudus) ja seega on minu TOP veidi omanäolisem, kaasates just rohkem kinopubliku lõppeva aastaseid või tulevasi lemmikuid. Kriitiku töö jäägu kriitikutele.
Nagu tavaliselt, on pagana raske reastada, mistõttu olgu lisatud, et sellised on eelistused praegu. Homme võib olla mõni juba asendunud millegi muuga (välja arvatud esikoht).
1. "Logan"
Kaunis lõpp Jackmani 17 aastat kestnud teekonnale Wolverine’ina. James Mangold sai hakkama ühe kõigi aegade kõige parema koomiksifilmiga. Tume, trööstitu ja imeilus.
2. "Kolm reklaamitahvlit linna servas"
Martin McDonagh must pärl on kohene klassik. Nagu "Fargo", ainult et süngem (ja naljakam). Frances McDormand, Woody Harrelson ja Sam Rockwell annavad endast kõik ja nominatsioonid ei saa jääda tulemata.
3. "Vee puudutus"
Mehhiko meister Guillermo Del Toro on eluaeg maiuspalu vändanud, aga see inetu pardipoja ja vangistatud koletise armastuslugu võib (esimese vaatamiskorra järel) olla tema senise filmograafia parim.
4-5. "Dunkirk" ja "Star Wars: Viimased jedid"
Kaks sõna: Christopher Nolan ning Rian Johnsoni vägitegu näitas, et veel 40 aastat pärast saaga algust on võimalik teha täiesti ootamatuid valikuid, mis vaatajad järsult kahte lehte lahutasid.
6. "Thor: Ragnarök"
Uus-Meremaa kiiksuga geenius Taika Waititi suutis teha MCU esimese hea Thori loo. Chris Hemsworth, Cate Blanchett, Mark Ruffalo ja Tessa Thompson!
7. "Stalini surm"
Armando Ianucci paneb vaataja naerma, aga samas on ka kõhe, kui mõelda, et sel kõigel on tõepõhi all.
8. "Põgenemise rütm"
Paadunud melomaan Edgar Wright liidab muusika ja liikuva pildi ideaalseks tervikuks.
9. "Wonder Woman" ja "Plahvatuslik blond"
Girl power! Gal Gadot ja Charlize Theron! Ning Patty Jenkins ja David Leitch neid oskuslikult juhtimas.
10. "Kao ära"
Aasta üllataja Jordan Peele näitamas keskmist sõrme tänasele, eriti valedes kätes olevale Ameerikale.
Ma alustan ülestunnistusega. Olen olnud paha filmisõber ning suutnud ka 2017. aastal ära vaadata ainult pooled uutest filmidest, mis huvitasid – ehk siis umbes 80 tänavust, aga teist samapalju jääb teadmata ajaks ootele.
Mind on filmisõbrana alati paelunud eelkõige ingliskeelsed filmid – kuigi mitte hingelämmatavaim ennastkordavam osa kommertstoodangust nagu muusikalid, superkangelased, odavad õudukad ja täispikad animatsioonid. Siiski tuleb üllatusena, et kui pean tänavused suurimad ekraanielamused pingeritta seadma, siis esikohtadel on hoopis mitteingliskeelsed teosed. Olle Mirme oleks mu üle uhke, või midagi.
1. "Armastuseta”
Ärge kartke, ma ei püüa pretensioonikalt pompöösne olla ja valida esikohale midagi, mis jätab mulje nagu mul oleks peen erudeeritud maitse. "Armastuseta" lihtsalt on tänavustest filmidest see, mis mind kõige rohkem raputas ja hinge puges.
See on ülimalt hästi kirjutatud, esitatud ja näideldud ning tabab minu meelest ülimalt täpselt seda, kuidas tänapäeva inimene suudab armastust ja hingelist lähedust tunda ja väljendada. Vähesed oskavad või tahavad tegelikku elu nii realistlikult ja tabavalt ekraanile tuua.
Ja kui paljudel meie kandis tehtud filmidel on minu jaoks sisseelamist rikkuv teleteatri maik man – Venemaa on ju samuti meie kandis –, siis "Armastuseta" mõjub igas aspektis ülimalt loomulikult, nii nagu hea film peabki. Puhas respekt, seltsimehed!
Ebavajalikult pikk on ta saadan mõnes kohas küll, näiteks päris algus ja siis kadunud poisi otsimise osa. Aga see ei suuda õnneks elamust mõlgistada. Tänavuste elamuste esikümneks seadmine on mulle kohati raske, et mida mis kohal eelistada, aga "Armastuseta" puhul pole kahtlust. See on aasta film ja kõik.
2. "Teispool lootust”
Kaurismäki uusimast muljetades tahaksin esile tõsta põhimõtteliselt sama nagu mu esikoha napsava "Armastuseta"puhul.
See tabab väga hästi tänapäeva elu, keskendub pooli valimata olulisele ja kasvõi üldinimlikult meid kõiki puudutavale teemale (pagulased) ning pakub teostuselt pidevat jälgimisnaudingut.
Sellega muidugi võrdlused lõpevad. Kaurismäki töös on palju rohkem mõtisklevat pehmust ja (kurba) huumorit, aga see on ka paraku vähem filmilik kui „Armastuseta” ehk siis teleteatri moodi. Aga erinevalt enamikest Eesti filmidest see õnneks ei seganud. Üsna ideaalilähedane kinoelamus kokkuvõttes. Liigutav, valus ja samas nii uuema aja Jim Jarmuschi moel vaimukas.
3-4. "Ainult vaprad” ja "Klaasloss”
Mul on neist raske üht eelistada, sestap paigutan 3-4. kohta jagama. Sisuliselt mõneti vähem tabavad ja teravapilgulised kui "Armastuseta" või "Teispool lootust", aga muidugi samas loodud kommertslikuma suunitlusega.
Sellest hoolimata on mõlemad filmisõbra maiuspalad, mille au ja uhkus ja põhitugevus super-näitlejatööd. Nauditavad elamused, mida tahaks lausa silmatilkadeks villida, et teinekord mõne uue superkangelase-röga ajal vahepeal lohutuseks silma pigistada.
5. "Wind River"
Kättemaksulugu keset pakast ja lund, mille plussidest võiks pikalt pajatada. Lühidalt tooksin välja, et see pakub kolme asja, mida on filmides alati nii friiking nauditav jälgida.
Esiteks just see võimalus näha, kuidas paha teenitud vägivaldse palga saab – oleks päriselus alati nii, eks. Teiseks nn kompetentsiporno pakkumine, ehk siis asjalikud tüübid tegemas asju, mida nad hästi valdavad, aga mida enamik meist pole proovinudki ega ka päriselus söandaks, näiteks pahade poiste armutu küttimine ja nende sisse aukude tulistamine. Kolmandaks aga võimalus just neid asjalikke mees- ja naistüüpe jälgida, kes on nii nauditavalt no-nonsense ja tegudeinimesed. Ei mingeid sisekõhklusi, ebavajalikke sõnu, tegutsemist häirivaid tervise- või vaimuprobleeme – tunnevad, ütlevad ja teevad alati, mis õige. Nagu päriselu ideaalkujul!
Miinus on eelkõige vast see, et lugu on väga sirgjooneline ja lihtne ega paku midagi, mida me poleks juba korduvalt näinud. Aga kas see on üldse tegelikult miinus? Tüübid teadsid, mida tahavad edasi anda, ja tegid seda hästi.
6. "Pidu”
Meeldiv üllatus, millelt ei oodanud õigupoolest midagi, aga osutus nii suupäraseks, et pidin alguprärase aasta-esikümne veidi ümber tegema. Must komöödia, mis on üllatavalt sügava sisuga – selline, mida mina loen spirituaalseks filmiks. „Pidu” on lisaks ilmekas näide, kuidas teaterlik lähenemine filmiks „tõlkida”, nii et tulemus mõjuks ikka filmina, mitte teleteatrina – võtke eeskuju, enamik Eesti filmitegijaid.
Lisaks on see kena ja kompaktne, täitematerjalidest prii ja kestab ainult 71 minutit – lausa uskumatu, kui pealtnäha kõik tahavad tänapäeval miskipärast ikka vähemalt kahetunniseid linalugusid meile kaela kütta. Ja kui kõik eelnev paneb õlgu kehitama, siis paelub filmihuvilist kindlasti näiteseltskond, kuhu kuulub seitse oma ala nooremat või vanemat veterani Kristin Scott Thomasest Cillian Murphyst.
7-8. "Kao ära” ja "Põgenemise rütm”
Puhas meelelahutus, aga kuidagi nii värske ja elegantselt tehtud, et muudkui naudi. Kumbki võiks (eriti viimase kolmandiku arvelt) lühem, kompaktsem ja miks mitte originaalsem olla. Aga ikka pagana head asjad. Sündinud moodne klassika, või midagi.
9-10. "Dunkirk” ja "ema!”
"Dunkirki" ja "ema!" puhul on mu lühikokkuvõte sama: heas mõttes kunstilised filmid, aga tegelikult nii palju hinge ei läinud kui tahtsin, et läheks. Ei ole kindel, et viitsiks teist korda vaadata. Aga ma viitsin muidugi üldse üliväheseid filme uuesti vaadata. Ajast hakkab kahju, sest 300 tahaks-näha-filmi on alati nimekirjas ootel.
Lisamõtted: Eraldi mainiks: "Minu näoga onu". Eesti film, mis on juba päris filmi moodi! Siin-seal kisub ehk veidi teleteatriks ja lõpupoole hakkab venima. Aga nagu parimate filmielamuste puhul ikka, on tegijatel nii vaimuteravust kui ka oskusi, et näidata tänapäevaseid elu ja suhteid nii nagu need tegelikult on. Mitte peavoolukino kombel nii pagana pinnapealselt ja mustvalgelt.
Umbes 80 nähtud tänavusest filmist tõstaks eriti heana esile umbes paar-kolmkümmend. Aga TOP 10 seda muidugi ei võimalda. Sorry, teised filmid! Minu heakskiit maksab nagunii vähe.
Mu kõige sitemad tänavused elamused olid "Viiskümmend tumedamat varjundit" ja "Tüdrukuteõhtu”. Ma üldiselt väldin eriti sitte filme, kui seal just Nicolas Cage, Seth Rogen, Will Ferrell või Adam Sandler kaasa ei tee, nii et paljud on kindlasti nägemata. Aga mõned siiski jäid „sõelale”.
1. "Blade Runner 2049"
2. "Thor: Ragnarök"
3. "Elu"
4. "Logan"
5. "Galaktika valvurid Vol. 2"
6. "Ahvide planeedi sõda"
7. "See"
8. "Jumanji: Tere tulemast džunglisse"
9. "Hing anumas"
10. "Kao ära"
