Aastalõpusaadete kirumine on rahvuslik spordiala nagu palju muud Eestis, mille puhul pidevalt mingit muutust ja värskust taga nutetakse, aga kui see ime saabubki, kirutakse maapõhja ja nutetakse omakorda vana ja tuttava järele. Eelmisel aastavahetusel teleprogrammi arvustades märkasin uusi katsetusi, aga see mõjus hoopis võõristavalt, nii et traditsiooniliste pühade puhul ongi traditsiooni lõhkumine alati libe tee. Tänavune telekava oli mu meelest turvaline nostalgialaks.

Kommertskanalid pakkusid varietee-tüüpi vana kooli programmi, mis oli ootuspäraselt üllatustevaene, vahepeal ka tüütu. Isegi visuaalselt olid Kanal 2 ja TV3 sarnased, lavakujundused toon-toonis. TV3 tundus otseses mõttes säravam – tõeline litrisadu! Muidu kõik nagu ikka – kanalite eetrinäod tegemas intervjuusid teiste eetrinägudega, vahele veidi sült-poppi, sketše ja mänge, seda ikka enamasti oma kanali nägudega, nii et vahepeal jääb mulje, et tegemist on firma nääripeoga, mida miskipärast ka ülejäänud Eestile üle kantakse.

Eelsalvestatud saadete puhul paistab paraku välja, pinguta palju tahad, et need on filmitud millalgi novembris, saalis paistab väsinud ja ükskõikseid nägusid ja mikrofonist välja imetud entusiasm ei peta suurt kedagi. Näärimeeleolu mõjub kohati raske sunnitööna. Kui sprottide kõrvale potsatab äkki sihuke värske räim nagu otsesaade, piisab ainult sellest faktist – isegi siis on ehedus toredam, kui see osutub suhteliselt loiuks ja igavaks.

Pean tunnistama, et kuna istusin teleka ette juba õhtu varases staadiumis, jõudsin ETV otseülekandesse Tallinna südamest Vabaduse väljakult skeptiliselt suhtuma hakata – eraldatud boksis istusid saatejuhid, saade meenutas paljukirutud „Terevisiooni“, külalised pajatasid omavahel miskit (kui teleka lahti tegin, rääkis kokk Peeter Pihel parajasti verest tehtud küpsetistest), nende selja taga tavaline hall ilm ja rahvas vooris üsna ükskõikselt mööda.

See tundus isegi sümboolne – ETV saateid tehakse justkui rahvale, aga rahvas isegi ei peatu pilguheiduks, sest klaasist kuubikus toimuv ei haara ega puuduta. Õnneks võisin õhtu edenedes oma arvamust muuta – juubelitortide mekkimine oli täitsa elav ja publikut haarav. Kontsert ja lõpuakordid presidendi kõne ja ilutulestikuga möödusid juba suurepärases meeleolus ja mida lähemal kesköötunnile, ei tõusnud käsi enam kordagi puldil erakanalitele vajutama.

ETV pani „Ärapanijat“ leinama

Mida üritas ETV saavutada Nikolai Bentsleri kaasamisega – ilmselt vihjata, et riigitelevisioonil ei ole venelastest ükskõik. Bentsleri aktsent mind ei häirinud ja algatust tervitan, aga eks ta end võõrkehana tundis ja seda oli ka näha. Olen ise teinud tõsielusarja, kus pooled osalejad olid Eestis elavad vene noored. Nende pealt nägin, et Eesti venelane elab siiski täiesti teises kultuuriruumis ja mõjusfääris isegi siis, kui ta valdab ladusalt riigikeelt. Mu hoolealused ei tundnud Eesti kõige suuremaid staare, meie telesaateid ega muusikat.

Vene neiud tunnistasid mulle otsekoheselt, et laulupeol ei ole nad iialgi käinud ja neid ugri-mugri ei huvita. Bentsleri intervjuu Eesti spordi superstaari Kelly Sildaruga oli kohmakas ja eks õpetlik kah. Venelasest näitleja ei paistnud meie kallist Kellyt teadvatki, veeris tema nime konspektist ning ka küsimused vihjasid, et ta on Sildarut puudutavas nagu teiselt planeedilt. Peale saatejuhi ignorantsuse avas see ehk ka silmad, et eestlased on tuusad peamiselt marginaalsetel aladel ja üle maailma tuntud staar Kelly siiski ehk pole. Bentsler suutis mind küüsi närima panna ka presidendi kõnet sisse juhatades, kui ta pidas enne Kersti Kaljulaidi nime ütlemist kahtlaselt pika pausi. Õnneks oli tal seegi kord spikrist abi. Ma ainult kahtlen, kui palju vene tähtede toomine ETV ekraanile toob venelast meile lähemale, pigem ikka vastupidi – eestlane saab veidi rohkem aimu, mis õieti toimub teisel pool halli piirjoont, näha iseend kohaliku venelase pilgu läbi.

Kõige lahedam ETV programmis oli „Ärapanija“ naasmine ja Peeter Oja mea culpa, elegantselt vaimukas vormis patukahetsus. Tema skandaalset rooliseiklust mäletasid nagunii kõik ja rumal olnukski sellest mööda minna – järgmisel päeval tabanuks teda uued küsimused ja sajatused. Nagu üks tuttav ütles: kuna Oja oma džinniuimas vaid posti pikali sõitis ja kellelegi viga ei teinud, oli eneseiroonia igati kohane pääsetee ja kindlasti sai Oja mõnegi plusspunkti oma kontole juurde. Muidu oli „Ärapanija“ nii värske ja särav, nagu saabki olla saade, mida tehakse nüüd ainult harva, hobi korras, lusti ja hooga. Sketšid suutsid kohati „Tujurikkujat“ asendada küll, eriti terav torge televaatajate maitse pihta – vaadake endale otsa, Kalvi-Kalle rahvas!

Mul tekkis vana hea „Ärapanija“ järele tohutu igatsus, eriti praegusel turbulentsel ajal, kus on vaja, et keegi pingeid maandaks ning jaburused välja naeraks. Samas jälgides oma Facebooki-sõprade reaktsioone, tulid vaimustusruiged peamiselt ajakirjanikelt ning elul ja uudistel kõvemini kätt pulsil hoidvalt kontingendilt. Tänapäeval olevat suurim probleem, et keegi ei saa enam naljast aru – elu on nii teravaks ja must-valgeks läinud ning tänu sotsiaalmeediale satuvad omavahel suhtlema inimesed, kes muidu kokku ei juhtuks. Ju siis n-ö lihtsam rahvas ei pruugigi ühiskonnakriitilisele satiirile enam pihta saada. Nagu ajakirjanikust kolleeg ka vihjas, on terasema nalja mõistjad hääbuv tõug.

Ühed ja samad näod, sült ja „Edekabel“

Ega vast pääse ka kurikuulsast „telekanalite riiust“, mida enne aastalõppu jõuti veel üles puhuda. Mulle tundus see üks niisuguseid teemasid, mis meediarahva meelest on suur asi ja seda suurelt ka presenteeritakse, aga lihtsat televaatajat ei huvita sihuke siseringi-kemplus kriipsukestki. Mind ei seganud armastatud komöödiakangelased ETV „Eesti mängus“ üldse ja nagu Zorrot kehastanud Jan Uuspõld Katrin Lusti Facebooki-lõimes märkis, rikkaks sellest nagunii keegi ei saanud. Mis siin siis kiskuda? Veidi kentsakas oli siiski hetk, kui Harry Kõrvits suutis olla täpipealt samaaegselt nii ETV kui ka Kanal 2 eetris, seejuures ETVs esines ta Kanal 2 „Naabriplika“ tegelaskujuna, aga Kanal 2s iseendana.

Et ma kommertskanalite programmis midagi erakordset ei märganud, ei hakka neid ka pikemalt lahkama. Tähelepanekute korras veel, et Sünne Valtri, kelle muusikast ma midagi ei tea, osutus täitsa korralikuks, enesekindlaks ja meeldiva häälega saatejuhiks. Kanal 2 oli taas välja toonud „Väikeste hiiglaste“ verinoored kangelased, aga kui tohin ausalt öelda, hakkab „väikese Oliveri“ omnipresentsus juba väsitama (nägin teda ka ühes reklaamis). Tuletan meelde, et tegemist on viieaastasega, kes ei ole ei eesti rahva ega ka tema ilmselt auahne perekonna omand. Ta on iseseisev isiksus, kes väärib lugupidavat ja tema eale ning maailmast aru saamise võimele vastavat kohtlemist. Ei ole õiglane panna lapse õlule vastutust, millest ta arugi ei pruugi saada.

Samal ajal, kui saade eetris oli, lõkendas sotsiaalmeedias pahameel, kuna Instagramis Oliveri kontol oli väidetavalt palutud fännide annetusi unistuste maja ehituseks. Oliver oleks justkui kirjutanud ise selle palve, mille sõnastus ei tundunud küll kuidagi väikelapse oma. Ma ei tea, kas Instragramist paar tundi pärast pahameeletormi puhkemist kustutatud teade oli liba või ei, halva mulje see igatahes jättis ja pani küllap paljusid esimest korda järele mõtlema, kes ja miks Oliverilt õieti profiiti lõikab ning kas avalikkus (sealhulgas meedia) peaks seda sallima ja soodustama. Ning laps, kes oli Lõuna-Eestist salvestusele tulnud, tundus eetris ka üsna väsinud ja kulunud – mida on pisikese lapse kohta väga halb öelda. Ma siiralt loodan, et kui eetrisse tuleb „Väikeste hiiglaste“ uus hooaeg, lastakse eelmise hooaja vahval imelapsel lihtsalt laps olla, puhata ja mängida.

Kanal 2 programmis oli mulle kõige vahvam üllatus Kait Kall, kes ei ole leierdatud nägu, on muhe ja soojalt vaimukas. Loodan teda rohkem näha.

„Edekabel“ hoidis oma taset, selle saate püsipublik kindlasti ei pettunud. Kõik olulisem sai kajastatud, kuigi Henrik Normanni paroodia Jüri Ratasest oli küll ebaveenev. Muide, kuna paroodiaid pakkusid kõik söögi alla ja peale, kippusid koomusk ja päriselu juba sassi minema, tabasin end hetkiti juurdlemas, kas näen ekraanil ikka ehtsat isikut või on see jälle mingi näitemäng.

Erakanalite „konservide“ kokkuvõtteks vahendan oma eaka ema teleka ees lausutud sõnu: mis te muudkui ajate seda pähe õpitud juttu, rääkige parem seda, mis te päriselt mõtlete. Et aga kõigis kolmes kanalis võidaks aastavahetusel hoopis otsesaateid eetrisse kütta, ma ei usu – tehniline pool on üks asi, aga ega siis Jan Uuspõld ega Liis Lemsalu saa reaalajas olla kahes kohas korraga.