FOTO | "Väikeste hiiglaste" Oliveri ema selgitab majaehituseks rahakogumise postituse tagamaid: nüüd on selge, et see oli halb mõte

Eile levis sotsiaalmeedias kulutulena saatest "Väikesed hiiglased" tuntuks saanud Oliver Kõvaski postitus, milles kutsub üles oma fänne enesele uue maja ehitamiseks raha saatma.

Oliveri ligi 8000 jälgijani jõudnud rahapalumise postitus tekitas inimestes vastakaid tundeid. Mitmed kommenteerisid, et kiri on ilmselgelt täiskasvanu kirjutatud ning sedasi ei peaks lapse tuntust ekspluateerima ning veel vähem justkui Oliveri teles tehtud naljade eest mingisugust vastutasu ootama.

Oliveri ema Reet Kõvask sõnas Publikule, et kõnealune postitus ilmus Instagrami juba üleeile. "Mõned "kanalid" võtsid endale luba küsimata õiguse seda jagada," ütles Reet ja lisas, et sellest polnud suurt hullu, sest alati on Oliveri tegemistel silma peal hoitud.

Reet Kõvaski sõnul tuli tema jaoks inimeste reaktsioonidest välja nende tõeline pale: "Saime teada, kes tegelikult Oliveri tegemisi austab. Ja see on ka väärtus omaette."

"Selge on see, et inimeste pahameelt me muuta ei saa, aga me saame ise muutuda. Enamus rahvast on ju pidevalt pahased, ei ole vahet, mis või kus valesti on ja tõde ei huvitagi kedagi. Aga kas see annab õiguse neile teistele halvasti öelda," küsib Reet retooriliselt.

Samas tunnistab Reet ausalt, et pereliikmed aitasid Oliveri palve sõnastada. "Ka mina olin asjast teadlik. Kas see on keelatud!? Ega sellest siis Oliveri soov või palve muutunud."

Avaldame Oliveri ema vastuse tema palvel täismahus:

"Arvan ka sel korral heas usus, nende eesmärk ei olnud mitte Oliverile kahju teha, vaid kajastada ehk palvet laiemalt. Aga kahjuks või õnneks võttis olukord pöörde, kus eestlaste tõeline olemus hästi peegeldus. Ma ei ole selle üle õnnetu.Sest oluline ongi vahet teha, heal ja halval, ka inimeste suhtes. Kuid kurvaks teeb, et inimesed ei oska lugeda ja/või ei soovi asjadest aru saada. Või tuleb siis tõdeda, et inimesed tõlgendavad asju ikka eriskummaliselt. Aga eks see tulebki sellest, et me olemegi kõik erinevad.

Tegelikult oli postituses kirjas väikene-väikene palve. Toetada Oliveri soovi, ema aidata.

Aga kuna osa rahvast tõlgendas seda kerjamisena, Oliverile vee peale tõmbamisena jne, mis siis ikka.

Mina arvan ka, et sellises postituses ei olnud midagi uut ja sensatsioonilist, aga enamik kommentaatoritest nii ei arva. Ja usute või mitte, mina neilt nende arvamusi ära võtma ei hakka.

Raha kogutaksegi, üsna sageli, eriti pühade ajal. Olen ka ise juba aastaid toetanud vanemata lapsi, tagasihoidlikult küll, aga seda igal kuul. Aga mõne meelest tundub see olevat ebanormaalne.

Selle avaldatud pahameelega on aga nii, et olen aastaid teadlikult ennast ja oma lapsi kajastatud lugude kommentaaridest eemale hoidnud. Mul ei ole sellist aega, et istuda tundide viisi arvutis ja lugeda ja/või kirjutada. Õnnelikud on ehk need,kellel pole oma ajaga midagi paremat teha. Aga minul on.

Kirjapandust. Jah, pereliikmed aitasid palve sõnastada ja postitada. Ka mina olin asjast teadlik. Kas see on keelatud!? Ega sellest siis Oliveri soov või palve muutunud. No muidugi oleks võinud kirjutada, et armsad inimesed, ärge tooge mulle rohkem komme ja šokolaade, sest me tõesti väga ei hooli nendest. Aga palve sai kirja just selliselt. No läks halvasti, ei osanud rahva pahameelt ette näha, mis nüüd saab siis... Kas nüüd Oliver on keegi teine? Võib-olla tõesti ta peaks end halvasti tundma, et tahtis ema aidata. Aga see-eest saime teada, kes tegelikult Oliveri tegemisi austab. Ja see on ka väärtus omaette.

Ja selge on see, et inimeste pahameelt me muuta ei saa, aga me saame ise muutuda. Enamus rahvast on ju pidevalt pahased, ei ole vahet, mis või kus valesti on ja tõde ei huvitagi kedagi. Aga kas see annab õiguse neile teistele halvasti öelda!? Üks on igatahes kindel,sellised inimesed ei kuulu meie ellu, nii lihtne see ongi.

Meie elu-olu on normaalne, parem kindlasti, kui paljudel vaesuses elavatel peredel. Aga mitte keegi pole iial küsinud, palju ma selleks vaeva olen näinud.

Rekonstrueerisin 10 aastat tagasi oma vanematekodu, mis mu vanemad pärandasid vanimale pojale. Täna tahaks juba kõik uuendust, maja vajaks soojustamist, puurkaev rajamist... Aga kuna vanim poeg on jõudnud meheikka ning tahaks maja nüüd juba oma käe järgi kujundada, et oma peret looma hakata, siis alustasin kaks aastat tagasi päris oma maja ehituse planeerimist. Kuna mul on neli last veel koolitada-kasvatada, siis oleks minu ja mu laste arvates mõistlik ehitada endale päris oma maja, mis jääks pärast minu surma Oliverile. Ja selle idee plaanin ma teoks teha.

Oliver ütles täna hommikul, kui me sellel teemal vestlesime, et isegi kui rahvas ei toeta tema palvet, siis tema ikka aitab mind maja ehitusel, toksib naelu,annab asju kätte... Vot see on armas.

Meie unistus ei jää rahva õelutsemise tõttu ellu viimata. Kuid rahvas võiks nüüd maha rahuneda. Ei Oliver, mina, ega ükski teine pereliige pole sundinud sellele palvele kedagi reageerima. Veel vähem selliselt nagu enamus kommentaatoreid tegid. Mõnda kirjutist ma siiski lugesin.

Aga neile, kes reageerisid oma headuses-neile kuulub meie jäägitu austus. K.a ehitusfirma, kellega peagi ühendust võtame ja kes olid meid valmis ehitusega aitama.

Oliveril on peale saadet läinud väga hästi. Ta on osalenud mitmes projektis ja väga rahule jäänud. Valikud langetame alati üheskoos. Aga muidu elab Oliver täitsa tavalist lapseelu, käib lasteaias, mängib pereliikmetega lauamänge, käib jalutamas ja väljasõitudel, hoolitseb koduloomade eest, vaatab telerit, kuulab muinasjutte... Täpselt nii nagu kõik mu lapsed kasvanud on.

Rahakogumise mõttele tulime ühiste arutelude käigus, kui Oliverile toodi esinemiste järgselt muudkui komme. Aga meie pere ei ole väga kommi- ega magusasööjad.

No kuidas Sa ütled inimestele, kes tulevad oma kingikottidega - palun ärge tooge.

Ja siis mõtlesime, et kuna rahvas on siiani väitnud, kui väga neile Oliver oma tegemiste ja väljaütlemistega meeldib, siis võiks nad ju oma tänumeelt näidates toetada Oliveri soovi oma ema aidata. Mis oleks selge, reaalne ning sihtpärane.

Nüüd on selge, et see oli halb mõte. Elus kehtib reegel: on andjad, on võtjad. Rahvas väitis, et Oliver neile väga väga meeldis ja nüüd siis kinnitasid kommentaaridega vastupidist. Kus on tegelik tõde jäägu igaühe enda otsustada. Kuid tõsi on see, et mitte keegi ei ole küsinud, kuidas meil tegelikult läheb, kust leian üksikemana pere-eelarvest küttekuludeks raha, et Oliver saaks esinemas käia ja n.ö rahvale rõõmu tuua, kust võtan jõu, et autoroolis istuda...

Jõulukonterditel olid küll saalid rahvast täis ja väga paljud tulid pärast kallistama, häid soov soovima. Kas need inimesed olid kusagilt teiselt planeedilt, ei teagi. Kuid ei ole hullu. Tegin just omad järeldused tekkinud olukorrast. Võtame hoo maha, elu läheb edasi, meie hakkame oma unistusi ellu viima.

Peagi tulevad uued väikesed hiiglased, tulevad uued lood. Ehk me siis ei ole enam tähelepanu keskpunktis.

Kuid kinnitan, Oliveri palve rahvale ei olnud kohe kindlasti viimane variant kõigist võimalikest, kuidas maja ehitama hakata. Tean täpselt, kes ja kuidas me unistust rahastab, nii et võime rahvale öelda: Elagu rahus!

Kogunenud summadest me ei räägi. Ja postituse võtsime maha, sest rahva tõlgendus muutis Oliveri kerjuseks ja minu kõige halvemaks emaks.
Kuigi jah, samas näitas kogu see kära meie enamike kaasmaalaste tegelikku palet ja see tegi nukraks. Vaatamata sellele, soovin ka neile kibestunud inimetele-päikest uude aastasse!"