TOP | 2017. aasta parimad ja halvimad õudusfilmid
1. Kinolevi paremik
"Vastumürk tervisele" ("A Cure for Wellness")
"Issand jumal, Rasmus nimetab 2017. aasta parimaks õudusfilmiks 2016. aasta filmi!?" Kuulge-kuulge, olgu kohe öeldud, et kui film jõuab Eesti kinolinadele 2017. aastal, siis on eestlase jaoks tegemist 2017. aasta filmiga.
"Aga issand jumal, Rasmus nimetab aasta parimaks õudusfilmiks mingi filmi, millest ma midagi kuulnud pole!?" Nojah, sellepärast ma seda edetabelit ju kokku panengi, et teil midagi avastada oleks!
"Vastumürk tervisele" platseerub lõppenud aasta arvestuses esikohale just sellepärast, et ma pole aasta jooksul kuulnud praktiliselt mitte kedagi sellest eriskummalisest ja unenäolisest teosest rääkimas. Isegi ennast mitte!
Tegemist kahe ja poole tunnise rännakuga Šveitsi alpidesse, kus maailm ei toimi päris nii, nagu me harjunud oleme. Film märgib lavastaja Gore Verbinski ("The Ring") tagasitulekut õudusfilmide juurde. Painajalik teos, mis pähe kinni jääb ja sealt enam kuidagi välja tulla ei taha.
Loe ka arvustust.
"Kao ära" ("Get Out")
See viimane lause kehtib muidugi ka järgmise filmi kohta. Kui "Kao ära" lõppes, ütlesin oma kaaslasele, et just sellised peaksidki kõik õudusfilmid olema. Noh, muidugi natuke liialdades, sest hakkimist, soolikaid ja paljaid naisi on ikka ka vahel vaja, aga kui "Kao ära" masti filme jookseks kinos tihemini, oleks žanri maine kahtlemata palju kõrgem. "Kao ära" tõestab ka suurimale skeptikule, et õudusfilm võib olla intelligentne, kõnekas ja enamatki! Arvestades ülipositiivset tagasisidet on lavastaja Jordan Peele'ilt sarnaseid õnnestumisi oodata kindlasti veelgi.
Loe ka arvustust.
"See" ("It")
Nojah, "Sellest" ei saa enam kuidagi üle ega ümber. Lõppenud aasta universaalselt kõige armastatum õudusfilm purustas rohkem kassarekordeid kui ükski sama žanri teos varem ja mis veelgi parem ‒ "Sellele" tuleb ju järg! "See" on klassikaline õudusfilm, millesarnaseid viimasel ajal suutnud edukalt vändata vaid James Wan ("Kurja kutsumine", "Astraal") ‒ nüüd on tal aga vääriline konkurent. "See" on ühtaegu nii hirmus, põnev kui ka vahva, sest tegelased ‒ suurem osa neist lapsed ‒ on ääretult sümpaatsed. Seetõttu pole ime, et vaatajal pulss lakke tõuseb, kui hiiglasliku suuga kloun neidsamu toredaid lapsi kimbutama tuleb.
Loe ka arvustust.
"Palju õnne surmapäevaks" ("Happy Death Day")
Kinoedetabeli lõpetuseks sobib üks väiksema kaaluga lõikumisfilm, mida saatis samuti korralik kassaedu. Kusjuures verd ja jõhkrusi on filmis niivõrd vähe, et õudusfilmiks ma seda otseselt nimetama ei kipugi ‒ küll aga võib seda kutsuda näiteks õuduselementidega noortekomöödiaks. "Palju õnne surmapäevaks" märksõnad on sümpaatsed tegelased (seekord mitte väiksed lapsed), värske idee ja nutikas stsenaarium. Vormilt on tegemist "Lõputu küünlapäeva" õudusfilmiversiooniga, kuid reaalsuses pakub see palju rohkemat kui kontsept eeldada lubaks.
Loe ka arvustust.
2. Festivalide paremik
"Kättemaks" ("Revenge")
PÖFFil linastunud prantsuse rape & revenge film on lõppenud aasta märuliõudukate lipulaev. Märkimisväärselt meelelahutuslik "Kättemaks" ei oma küll erilist psühholoogist väärtust (kui intensiivne närvikõdi välja jätta), kuid pakub ühe äärmiselt põneva vaatamiselamuse, mille käigus saab kaasa elada pildil kujutatud südikale noorele neiule ja nalja heita teose mõningase absurdsuse üle. Ettevaatust: olgugi et lõbus ja meelelahutuslik, on "Kättemaks" ikkagi üle keskmise räige ja verine teos!
"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")
Pisut veider on festivalitabelisse paigutada filmi, mis on vändatud Ühendriikides ja silma järgi hinnates täiesti korraliku raha eest; pole tegemist mingi kunstilise indie-filmiga. Kuid siin tema koht just on ‒ "Parem vaata ette" linastus PÖFFi noorteprogrammis ning rabas mind värskuse, energia ja pööraste ideedega. Noh, ütleme ehk nii, et "Parem vaata ette" pole sinu tavaline noorteõudukas. Õuduskomöödiate vallast kindlasti lõppenud aasta lemmikute seas.
Loe ka arvustust.
"Toorelt" ("Raw")
12. HÕFFi kõige nimekam teos, festivaliskeenel mürinat teinud prantsuse kannibalifilm "Toorelt" polnud võib-olla päris nii räme ja üllatav, kui eelnenud haip oodata lubanuks, kuid erilise ja omanäolise filmina jääb ta meelde küll. Tegemist on šokeerivalt füüsilise teosega, mis kombinatsioonis nii mõnegi ootamatu lahendusega painajaliku vaatamiselamuse garanteerib. Pakub vaatajale nii brutaalsust ja verd kui ka psühholoogilist õudu. Nõrganärvilistel tasub sellest igatahes hoiduda.
3. Kodukino paremik
"Lapsehoidja" ("The Babysitter")
"Lapsehoidja" on selline kerglast sorti noorteõuduskomöödia, millesarnased mulle alati väga meeldinud on. Kahjuks on vaid vähesed neist nõnda coolid ja omapärased kui kõnealune "Lapsehoidja". Ägeda värvigamma, värvika näitlejateansambli ja hea huumoriga varustatud "Lapsehoidja" jääb silma ‒ nagu ka "Parem vaata ette" ‒ vahvate tegelaste, värskete ideede ja energilise tempoga. Hoiatus: vaatama tasub asuda igasuguste eelteadmisteta, nii on sündmustiku kulgu palju põnevam jälgida. Pildil on muide Bella Thorne ("Amityville: Ärkamine") ja ta saab siin maha oma senise elu parima osatäitmisega.
"Leatherface"
Legendaarse õudusfilmiseeria "Texase mootorsaemõrvad" uusim osa on originaali eellugu ning saab endale seatud ülesannetega võrratult hakkama. "Leatherface" kannab endas seeria algupärast vaimu, lisab juurde värskeid ideid ning ‒ mis kõige tähtsam ‒ kujundab tegelased välja just sellisteks, nagu nad originaalfilmis olema peavad, lisades nii uue varjundi ka pea poole sajandi tagusele õudusfilmiklassikale. Väga võimalik, et "Leatherface" on selle nimekirja rõvedaim film.
"Chucky kultus" ("Cult of Chucky")
Don Mancini "Child's Play" seeria on paremas seisus kui üks seeria ropu suuga punapäisest tapjanukust olla tohiks. "Chucky kultus", seitsmes osa, on varasematest veelgi hullumeelsem, kuid just seda mitukümmend aastat väldanud frantsiisil vaja ongi. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu, milles on olemas kõik, mida "Chuckyl" vaja: loomingulised mõrvastseenid, ägedad one-liner'id ja pöörased ideed. Tõeline meelelahutus!
Loe ka arvustust.
4. Täielikud rõikad
"Poolkuu" ("The Crescent")
Valisin "Poolkuud" näitlikustama pildi, mis on täpselt sama igav ja ebaintrigeeriv kui kõnealune film. Halbu filme oleme kohanud kõik, kuid 21. PÖFFil linastunud "Poolkuu" on nii kehv, et selle lõpuni vaatamine tekitab füüsilist ängi ja ärritust. Festivalifilmide absoluutne põhjakiht.
Loe ka arvustust.
"Muundumine" ("Rupture")
Kuid rõikaid jagus ka kinolevisse. "Muundumine" on katastroofiliselt halb ulmefilm, millesarnased kuuluvad Rimi odavfilmide DVD-de kasti, mitte kinolinale. Tegemist on irriteerivalt mõttetu filmiga, milles ei toimu mitte midagi ega anta hetkekski vaatajale teada, miks ta sellise jamaga oma aega peaks raiskama.
Loe ka arvustust.
"Kuso"
Ja lõpetame õudusfilmiga, mida nimetati viimase HÕFFi kõige jõhkramaks teoseks. Nojah, jõhker ta tõepoolest on, aga eelkõige sellepärast, et kogu ekraanil aset leidva absurdsuse talumiseks on vaja mehist kannatust. Tõsi küll, "Kusol" õnnestub olla ka märkimisväärselt jälk, kuid kui rõveduste taga pole sisu ollagi, pole sel vähematki väärtust.
Eriauhind: parim slasher
"Never Hike Alone"
Jah, tõepoolest, lõppenud aasta parim slasher on uus "Reede 13" osa ja te isegi ei teadnud, et see eksisteerib! Okei-okei, tunnistan, päris tõtt ma ei räägi, kuna tegemist on fännifilmiga, aga üle ootuste korralik ja põnev on see sellegipoolest. Fännifilmi kohta äärmiselt professionaalse väljanägemisega "Never Hike Alone" täidab tühimiku seeria austajate südames, kuna ‒ nii kurb, kui see ka poleks ‒ uut osa pole enam isegi mitte silmapiiril, kuid Jasonit tahaks ju tegutsemas näha ikkagi! Kusjuures kõnealuse teose Jason on kindla peale autentsem kui nii mõnegi "päris" filmi oma.
Allikas: Rasmuse õudusfilmiblogi
Vaata lisaks: TOP | Kinoveebi 2017. aasta parimad filmid.
