Mida tõi 2017. aasta Eesti õpilasele? Vanad mured ja ärkamine
Ei, mitte seepärast, et üles on tõusnud idee suurendada õpilaste õppemahtu veelgi enam kohustusliku usundiõpetusega... või piirata õpilaste juurdepääsu rämpstoidule... või eemaldada eesti keele eksamitest topeltkaristamise põhimõte. 2017. aasta oli eriline selle poolest, et esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul võeti õpilaste põhiõiguste keskmes olevad kolm teemat - õpilaste vaimse ja füüsilise tervise kaitse ning õiglaste võimusuhete tagamise küsimused - ametlikult päevakorda.
Enne aga väike ülevaade sellest, missuguseks on olukord kujunenud nendel nimetatud kolmel „rindel". Alustame kõige lihtsamast, samas fundamentaalseimast: õpilaste füüsilisest keskkonnast. 2015. aasta lõpus avaldatud Terviseameti uuringu tulemusena ei olnud pea kolmandikul koolidest tervisenõuetele vastavat valgustust ning piisavat ventilatsiooni[1], kusjuures need näitajad olid varasemaga võrreldes süvenenud. Nendest vähetuntud faktidest on ajakirjanduse avalikkuse ette imbunud üksikud juhtumid[2]. kuid arvestades koolide sooviga säilitada head mainet, võib probleem olla laiemgi. Selle tulemusel õpivad sajad, tõenäoliselt tuhanded õpilased keskkonnas, mis otseselt pärsib nende võimekust õppida.
Teiseks ja märksa valusamaks kohaks on aga õpilaste vaimne tervis. 2017. aastal avaldatud uuringutest oleme teada saanud, et iga aasta kasvab antidepressante tarvitavate õpilaste arv u 4% võrra ning aastal 2016 tõusis tahtlike enesevigastamiste arv noorte seas (tõsi, vanuses 0-19) 25%[3]. Samuti on laienenud ebaseaduslike uimastite levik noorte seas - Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2015. aastal 38% 15-16-aastastest tarvitanud mõnda keelatud ainet (1999. aastal oli see näitaja 15% ehk on toimunud rohkem kui kahekordne tõus)[4].
Miks see nii on? Moodustunud mustrit vaadates on tajutav, et paljud õpilased püüavad pääseda oleviku trööstitusest ning leevendada oma ängi -kannatab ju 29% õpilastest unevaeguse all ning 40% 11-15-aastastest tunnevad kord nädalas kurbust või masendust[5]. Kui läbi viia küsitlus, miks on selline olukord välja kujunenud, siis ilmselt vastaks suurem osa õpilasi, et stressi pärast. Mis stressi? Koolistressi.
Sellega jõuame viimase teema ehk koolisiseste võimusuheteni. Lapse õiguste konventsioonis ning ka meie peamistes haridust puudutavates õigusaktides on välja toodud, et igasugustes last puudutavates ettevõtmistes (nii koolis kui ka mujal) tuleb esile seada lapse huvid, suhtlus kooli osapoolte vahel peab põhinema vastastikusel austusel ning igasugune koolist tulenev koormus peab olema ea- ja jõukohane, jättes alati aega puhkuseks ja mängimiseks. Ehk õpetajad peavad looma keskkonna, mis oleks õpilase tervise seisukohalt turvaline ja võimaldaks tal saavutada oma potentsiaali.
Selle asemel on tekkinud olukord, kus 8. klassi õpilased õpivad nädalas „keskmiselt 43 tundi ehk rohkem, kui töölepinguseaduse järgi on täiskasvanul lubatud tööd teha"[6]. Miks? Sest koolisisestes võimusuhetes ei valitse tasakaal. Seda ei ole küll viimasel ajal (kahjuks) eriti uuritud[7], ent 2012. aastal läbi viidud Praxise uuring tuvastas, et üle 60% õpilastest oli tajunud, et õpetaja kohtleb teda ebaõiglaselt ning iga seitsmes õpilane oli koolist puudunud, kuna kartis õpetaja halba kohtlemist[8].
Need valukohad on meie haridussüsteemi struktuursed tagajärjed, mida ei korva ükskõik kui kõrged tulemused PISA testis. Põhjused sellise olukorra tekkimiseks tulenevad kaht tüüpi normidest: riiklikest õigus- ja koolisisestest sotsiaalsetest normidest. Esiteks on meid siia toonud kehv seadusandlus - juba eelmine kord, kui Mailis Reps haridusminister oli, lahjendati tervisekaitsenõudeid sedavõrd palju, et mingisugust tegelikku õpikoormuse ülempiiri (nagu täiskasvanutel on töökoormuse ülempiir) enam kas sisuliselt või hambutu järelevalve tõttu ei ole[9].
Seadused on aga tihti mõjutud, kui need põrkuvad vastandlike tavade ja kommetega - mis võib iseenesest olla hea, kui viimased on inimsõbralikumad kui esimesed. Meie õpetajatel (liiga lai üldistus, et olla täpne, muidugi) ei ole aga nähtavasti kujunenud sotsiaalseid norme (kultuuri), mis suutnuks hetkest olukorda vältida ka ilma regulatsioonideta (mis on oma olemuselt käsud). On lugematuid uuringuid sellest, kuidas keskmise õpetaja väärtused on n-ö traditsioonilise suunitlusega ehk näevad õpilasi rohkem švammidena, kes imeksid õpetajatest immitseva tarkuse endasse, kui inimestena, ning väärtustavad enim edu või vähemalt seda, et õppekava saaks täidetud, mitte ei keskendu sellistele „postmaterialistlikele pisiasjadele" nagu õpilaste tervis ja väärikus[10]. Vähe reflekteeritakse, milline on oma õpetamismeetodite ja antud õppekoormuse negatiivne mõju.
Siin aga peitubki selle aasta pöördelisus, kuna lõpuks puhuvad muutuse tuuled: õiguskantsler juhtis jõuliselt nendele probleemidele tähelepanu ning tervise- ja tööminister kutsus kokku õpilaste tervisekaitse töörühma, et esimest korda pärast pikki aastaid nendele probleemidele tõsiselt otsa vaadata. Lisaks on noorte endi seas toimunud omamoodi ärkamine: esimest korda langetasid oma sedelid hääletuskasti ka 16-aastased, kehv ilm ei suutnud neid takistada spontaanset tantsupidu korraldamast, laulupeol sõnastasid nad (koos helilooja Rasmus Puuriga) moto, mis võtab kokku uue mentaliteedi („Meie ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus!") ning sügisel võttis Noorte Maapäev vastu Eestimaa noorte manifesti. Nende sündmuste sõnum on selge: paljud noored on tüdinenud kannatamast ning ootamast, et olukord ise (ülaltpoolt) paremaks läheks, ning on võtmas oma saatuse enda kätesse. Ainult et aasta 2017 oli alles algus...
[1] Kaili Sillamaa. 2015. „Kokkuvõte 2015. a kohta. Haridus- ja sotsiaalasutuste valdkond" Terviseamet http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/haridus_ja_sotsiaal/haridus_sotsiaal_2015.pdf (külastatud 01.10.2017), 7.
[2] Näiteks Kose kooli valgustusest: Reet Pärgma. 2017. "Kose kooli valgustus rikub nägemise. Laps läheb valu tõttu keset tundi kipitavaid silmi pesema" Eesti Päevaleht, 28. august http://digileht.epl.delfi.ee/arileht/kose-kooli-valgustus-rikub-nagemise-laps-laheb-valu-tottu-keset-tundi-kipitavaid-silmi-pesema?id=79290652 (külastatud 03.12.2017).
[3] Marta Tuul. 2017. „Mu hing, kuhu sa kadusid? Kasvamas on kurvameelsete noorte põlvkond" Eesti Päevaleht, 31. jaanuar http://epl.delfi.ee/news/eesti/mu-hing-kuhu-sa-kadusid-kasvamas-on-kurvameelsete-noorte-polvkond?id=77070508 (külastatud 01.10.2017).
[4] Tervise Arengu Instituut. 2017. „Narkomaania olukord Eestis". https://intra.tai.ee//images/prints/documents/150407878967_Narkomaania%20olukord.pdf (külastatud 26.11.2017), 1.
[5] Tuul. 2017.
[6] Sama.
[7] V.a ehk Balti Uuringute Instituut, mis pole oma uuringutulemusi veel avaldanud: Kristjan Kaldur. 2017. „Inimõigused ja inimõiguste alusväärtused Eesti koolis ja hariduspoliitikas" Balti Uuringute Instituut https://www.ibs.ee/projektid/inimoigused-ja-inimoiguste-alusvaartused-eesti-koolis-ja-hariduspoliitikas/ (külastatud 04.01.2018).
[8] Marre Karu, Pirjo Turk, Hella Suvi & Helen Biin. 2012. „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring: laste ja täiskasvanute küsitluse kokkuvõte" Poliitikauuringute Keskus Praxis https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/lapse_oiguste_ja_vanemluse_monitooring_-_kokkuvote.pdf, (külastatud 17.11.2017), 28.
[9] Karl Lembit Laane. 2017. „Õpilasi rünnatakse! Kordan, õpilasi rünnatakse!" Delfi Noorte Hääl, 4. september http://noortehaal.delfi.ee/news/koolijutud/opilasi-runnatakse-kordan-opilasi-runnatakse?id=79395046 (külastatud 01.10.2017).
[10] Eve Kikas. 2013. „Õpilasekesksest õppimisest ja õpetamisest" Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus, Metsaülikool. Tallinn: Sihtasutus MÜ, 70-83: 71, 74-75.
