Sõpruse autorikino kompab uuel aastal piire!
Alates aastast 2018 alustab kino Sõpruse Autorikino sari uue alapealkirjaga “Piiririkkujad”. Sarja uueks kuraatoriks on filmispetsialist ja kriitik Karlo Funk. Tänavuseks avafilmiks on Režissöör Krzysztof Kieslowski “Lühifilm tappmisest”.
“Autorikino on päritolult ja vormilt väljakutse sellele, mida kinos on harjutud vaatama. Kuigi prantslased kujundasid sellest liikumise, on otsingulisus omane ka varastele filmidele ja tärkavatele kinematograafiatele. Seetõttu on ka käesolevas autorikino programmis mitmete Aasia riikide režissööre, kes 90ndatel aitasid oma maa Euroopa vaataja jaoks kaardistada, või võtsid varasemaga võrreldes teise suuna,” selgitab kuraator oma valikuid aastal 2018.
Lisaks oma käekirjale on mitmed uuenduslikud rezhissöörid toonud filmidesse ka varem tähelepanuta jäänud teemasid ning teisendanud jutustamislaadi. Kuigi provokatiivne kino ei tähenda alati autorifilmi, on vägivalla, vaataja taluvuse ja seksuaalsuse piiride kompamine midagi autorikinole omast. Seda võib teha häirivalt, kuid ometi sisendusjõuliselt, nagu Gaspar Noe alates oma esimestest filmidest, või tundlikult ja uudishimulikult, nagu Roy Andersson või Julio Medem.
“Kui asetada romantilisse loo keskmesse kaks meest, on see filmi ajaloos enamasti tekitanud küsimusi, nagu ka religioossete teemade vaba käsitlemine,” ütleb Karlo Funk.
Autorikino programm vaatleb sel korral erinevaid piiriületamise katseid, ent ei jäta kõrvale ka filmiklassikat. Lõplikku programmi pääsevad 12 filmi pikemast nimekirjast, Esimene neist ongi just 9. jaanuaril linastuv “Lühifilm tapmisest”.
1989. aastal Poola televisioon välja telesarja, mis oli inspireeritud kümnest käsust. Kahest episoodist valmisid ka kinolevi jaoks mõeldud pikemad versioonid.
“Lühifilm tapmisest” seob lakoonilises pildikeeles kolme tegelase lood. Külast pärit Jacek, taksojuht ja äsja viimase eksami sooritanud advokaat puutuvad juhuslikult kokku ühe päeva jooksul. Aasta hiljem on üks neist surnud. Kaks ülejäänut peavad kumbki väga erineval viisil toime tulema fataalse teo tagajärgedega.
“Lühifilmis...” on meilegi tuttavat 80ndate uuselamurajooni olustikku, väikseid sotsialismiajastut iseloomustavaid detaile ja situatsioone. Kieslowski jälgib sündmusi painava detailsusega, luues kliiniliselt täpse olustikupildi tapmisest, süüst ja õigusest.
