ARVUSTUS | "Astraal 4: Viimane võti" ei paku midagi uut, aga vahel polegi vaja
James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraal"“, "Kurja kutsumine" ühes oma lisaosadega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte, et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Astraal" ("Insidious") on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on ta hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?
Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise „pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi“-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.
Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos „kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme“. Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka neljas osa – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.
Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th’i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga“"on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).
Ja tegelikult pakub "Astraal 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise’i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.
Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" ("Insidious: The Last Key") igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise’i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.
