RMK on siia-sinna välja riputanud ümmargusi liiklusmärke, mis agiteerivad inimesi metsa minema. Ja õigupoolest on see ju pagana hea mõte. Metsa matkama minekuks pole vaja just väga palju asju. Võib minna jala ja võib minna häälega. Võib minna jalgrattaga, kui on viitsimist metsadevahelistel lagendikel vastutuult säärelihaseid treenida. Igastahes tuleks minna sõpradega, kellest vähemalt üks oskab teha lõket, mis ka tõepoolest põleb, ja asjadega, mida võib tarvis minna.

Tarvis võib vaja minna näiteks telki, või lihtsalt magamiskotti, kui plaani sees on ööbida mõnes vabaks kasutamiseks mõeldud RMK matkamajas. Kindlasti kulub ära hädavajalik söögikraam, tikud, suurem kruus ning soe kampsun ja midagi kilelist ja vettpidavat. Kaval oleks kaasa võtta keegi, kes omaks hääd fotoaparaati ning oskaks teha võluvaid ja iseäralikult hästi olukorda jäädvustavaid pilte, mida on hiljem jõulu ajal mõnus piparkookide kõrvale vaadata ning nuusutada meeleolukast fotost õhkuvat torkiva okka lõhna.

Veel kaks tähtsat asja matkamise juures. Sääskede vastu aitab ainult nende tõrjumine varem kaasa võetud vedeliku, viiruki või mõne muu vahendi näol. Kõikvõimalikud katsetused nende tapmiseks paljakäsi või riietega on selgelt ületähtsustatud. Usalda parem keemiat.

Ja kitarr. Isegi, kui keegi teist ei oska laulda, saavad üldised teemad, rohkest värskest õhust ja õlust tingitud teemad, klatšiteemad ja kõik muud sihukesed ajaveetmismoodused ühele poole. Siis on väga peen, kui keegi suudab tinistada kitarril vähemalt kolme duuri ja kõik teised teavad natuke laule, millega duuride tinistamist täiendada. Matkaromantika missugune.

Eks igaüks otsusta ise, kas liikuda ringi või leida mõni kena koht ja olla paigal. Et kauaks ja kellega. Ja kuhu. Aga metsas on mõnus. Minge proovige järele.

Postskriptumina võiks veel järele hõigata, et jumala eest – olge kenad ja viige pärast oma sodi kaasa. Siis on teistel sama mõnus tulla ja avastada üksnes sääski ja okkaid, mitte mätta alla suratud grillvorstikilesid.