ARVUSTUS | "Mees rongis" tõestab, et Liam Neeson pole märulifilmide jaoks liiga vana
2008. aastal kujunes Liam Neesonist üks tuntumaid märulistaare ja seda suuresti tänu põnevikule "Röövitud" ("Taken"). Pärast seda osales näitleja järjest rohkemates märulites ning viimastel aastatel lisandusid ka korralikud draamarollid filmides "Kui koletis kutsub" ja Martin Scorsese "Vaikus". Nüüd on eelmisel aastal oma väsimust märulifilmide kohta väljendanud Neeson tagasi möllufilmis "Mees rongis" ("The Commuter").
Režissöör Jaume Collet-Serra on Neesoniga varem koostööd teinud juba kolm korda ("Unknown", "Non-Stop", "Run All Night") ning neljas erineb varasematest nii palju, et seekord leiab lugu aset rongis. Collet-Serra on Neesonilt juba korra röövinud identiteedi, viinud ta pahadega lennuki peale võitlema ning pannud kehastama endist Iiri maffia löömameest.
Seekord on Neeson hoopis 60-aastane Michael McCauley, endine New Yorgi võmm, kes on pikki aastaid ühes ettevõttes elukindlustust müünud, et oma pere ülal pidada. Laps on valmis kolledžisse minema ning arved ootavad maksmist. Pärast Michaeli vallandamist lükatakse mehe maailm pea peale. Kuidas minna koju ja öelda naisele, et mul pole enam tööd ja kuidas öelda pojale, et parim kolledž jääb ära?
Ja kohe astubki Michaeli juurde naine, kes palub tal rongis, milles mees on juba 10 aastat tööle sõitnud, teha midagi tavatut ja saada selle eest hetkel väga vajalikuna näiva üüratu summa raha. See otsus pakkumine vastu võtta on aga Michaeli elu halvim käik, sest kõik pole nii lihtne kui paistab ja asjalood lähevad eriti halvaks, kui mees mõistab, et peab rongilt eluga pääsemiseks endalt küsima, et mis inimene ta tegelikult on.
Collet-Serra oskab lavastada korralikku märulit, mida ei saa öelda näiteks esimese "Röövitud" Pierre Moreli ja teise ja kolmanda osa eest vastutanud Olivier Megatoni kohta, kes monteerisid kõik Neesoni märulistseenid niivõrd kiireloomulisteks, et filmist ei jäänud midagi alles. "Mees rongis" puhul on näha, et tegemist on "Madaliku" ("The Shallows") režissööriga, kes teab väga hästi, kuidas hoida pinget ning samal ajal monteerida nii, et film oleks ka jälgitav.
Neeson sobib kehastama keskklassi pereinimest, kellel on vahelduseks ka kinopublikule sarnane elu ja probleemid ning seda osa väljendab suurepäraselt filmi vahest kõige parem osa ehk algus, kus näeme Michaeli elu väga leidliku montaaži kujul - äratuskella saatel ärkamine, jutuajamised, tülitsemised, hommikusöök ja sõit rongijaama.
Selles polekski midagi kummalist, kui see osa filmist oleks lavastatud ühes ajas püsiva osana, aga selle asemel tajume aja möödumist näiteks läbi selle, et Michael küsib midagi poja käest vihmasel hommikul, aga tema vastab päikesepaistelisel ilusal päeval või läbi selle, et autosõidul rongijaama näeme Michaeli ja tema naise suhte tõuse ja mõõne läbi aja. Kord on see kena autosõit täis naeru, aga teine kord jõutakse rongijaama hoopis tüliga. See on tõesti suurepärane proloog muidu keskpärasele, ent meelt lahutavale ja seetõttu oma eesmärgi saavutavale filmile.
Irooniline on muidugi see, et 65-aastane Neeson kehastab filmis 60-aastast Michaelit, kes korrutab pärast vallandamist mitmeid kordi, et sellises vanuses ei saa ta enam kuskil tööd. Samal ajal oli Neeson just see, kes ütles, et talle pakutakse märulifilmide eest siiamaani väga palju raha, aga kardab ise, et publik väsib temast ära ja peaks ise ka rahulikumalt võtma.
Neeson ei peaks märulifilmidest loobuma, sest need tulevad tal lihtsalt väga hästi välja. Temast peaks eeskuju võtma näiteks Bruce Willis, kelle filmid jõuavad harva kinodesse, aga Neesoni omad teenivad alati tagasi niivõrd palju, et pakkumised ei lõppe kunagi ära. "Mees rongis" on ehe näide märulifilmist, kus peaosas oma ala meister.
