Seitsmekümnendatel unistas Marju Länik küll laulmisest, aga ta ei kujutanud ette, et sellest saab tema elukutse. "Ma laulsin juba tõesti maast madalast peale, esimesest koolimineku aastast kuni kooli lõpuni, küll üksinda, küll kooris, küll tütarlasteansamblis, küll kammer- ja lastekooris, käisin 1969. aastal ka Tallinnas laulupeol," ütles ta ja lisas, et peale keskkooli lõppu 1975. aastal kutsuti teda juba Eesti Riiklikku Filharmooniasse.

"Ma olen Eestis väga paljudel lavadel esinenud, aga kus on see lemmikkoht, seda on küll raske öelda," nentis Länik ja kinnitas, et uusi laule on ta hoolega kogu aeg teinud ja kõik, mida ta viimastel aastatel on teinud, on läinud raadios edetabelitesse.

"Mul ei olnud plaanis osaleda Eesti Laulul, ma mõtlesin, et ma olen elus võistelnud küll ja küll, võib-olla seda poleks tarvis, aga samas pole ma kunagi põnnama löönud, kui mind on kutsutud projekti, mis nõuab rohkem julgust," selgitas ta.