Ühe jaoks on õõvastav kohata tavalist ämblikku, mõne teise laup aga kattub külma higiga juba enda ämma kohates.
Seda raskem on üheselt defineerida, milline näeb välja kõige hirmuäratavam maaväline olend. Tulnukad on alati olnud kinomaailma lahutamatuks koostisosaks – neid on kujutatud küll vormitu massina, küll inimkujulistena, küll üpris naerväärsete käkerdistena.

Nii on ebamaiste olendite hordist aastakümnete jooksul välja settinud selline eliitüksus:


10. NUTVAD INGLID – ”Dr. Who”

Selles toredas sci-fi–sarjas astuvad üles väga pahatahtlikud nutvad inglid, kes on ürgvanad ning toituvad ajaenergiast. Neil puuduvad täielikult igasugused emotsioonid. Ja see on hirmus.
Nutvate inglite näod on liikumatud nagu kujudel. Või siis vihased, aga ainult siis, kui nad ründavad. Ja kallale tungida ning tappa neile meeldib nutvatele inglitele kohe koledal kombel. Tõsi, nad ei saa rünnata siis, kui keegi neid üksisilmi jälgib. Aga varem või hiljem peab inimene silmi pilgutama. Ja see murdosa sekundist ongi nutvate inglite aeg tegutseda. Ühest küljest on nutvad inglid piiratud tegutsemisvabadusega. Teisalt aga pole neist kokkuvõttes ikka pääsu. Ükskord nad tulevad ja tapavad niikuinii. Ja see ahistab hinge.


9. NÄOTA TULNUKAD – ”Salatoimikud”

Näota tulnukad suudavad ainsana vastu seista viirusele, mis terve Galaktika eluvormid tuksi ähvardab keerata. Nakatumise vältimiseks peavad tulnukad end füüsiliselt vigastama ja enda välimust moonutama. Nad on meistrid inimesi jäljendama, kuna kannavad tõetruid maske ning kõnelevad selge inimhäälega. Lisaks meeldib neile kasutada kõikvõimalikke tulnukarelvi . Näota tulnukad on pidevas tegevuses – näiteks massimõrva organiseerimisega omaaegses Kasahstanis. Nii on näota tulnukad inimeste jaoks parajad pinnud tagumikus. Ja muidugi on nad koledad kui öö.



8. SEE KOLE… ASI - ”The Thing”

Õudukas ”The Thing” oli üks nendest vähestest filmidest, mis nõukogude ajal läbi raudse eesriide imbus. Seda vaadati tavaliselt kümnekesi öösel kell pool kolm, koerakuudisuuruse vene videomakiga. VHS-kasseti kvaliteet oli loomulikult kohutav, aga seda mõjusam oli silmade kaudu ajju imenduv info. Filmis nähtud ebamaised moonduvad, väänduvad, limast tilkuvad ja inimesi puruks hammustavad koletised sööbisid tugevalt toonaste pioneeride ning komnoorte pehmevõitu ajukoorde. Isegi nüüd, rohkem kui 35 aastat hiljem, võib julgelt väita, et need tulnukad olid kohutavalt ilged elukad. Ja on senini.



7. SARLACC – ”Star Wars”

Taas üks kaheksakümnendate aastate vaimusünnitis. Sarlacc on üks pirakas koll. Sisuliselt on tegemist suure auguga keset kõrbe, mis on palistatud hiigelsuurte teravate hammastega. Just mastaapsus on see, mis hirmutab.



6. LIMA – ”The Blob”

Lima on üks nendest tulnukatest, kes esmapilgul üpris ohutud tunduvad. Suur hunnik ringitöllerdavat tatti – ja mis siis? Aga mida edasi, seda hirmsamaks lugu läheb. Sest lima vormitu, näotu, hingetu olek tekitab pikapeale kurku klombi. Limaklombi. Ja see hirmutab. Sest ilmneb, et hiiglaslik tatikoll on tegelikult päris intelligentne. Ja kui tal isu tuleb, suudab ta terve inimese korraga endasse neelata.



5. PERVOKLOUNID – ”Killer Clowns From Outer Space”

Kaine pilgu ning ratsionaalse mõistusega võttes on see jabur kontseps. Kloun on kloun ja tulnukas on tulnukas. Mis siin ikka hirmsat saab olla. Aga saab.
Sest kui kokku miksida kloun ja tulnukas, lisada siia piiritu tapahimu, teravad hambad ning perversne riietus, siis saame kokku üsnagi jäledad kosmoseklounid. Õhtupimeduses üksinda filmi vaadates tõmbab see judinad seljale.



4. TULNUKLAPSED – ”The Village Of The Damned”

Alati töötab efektiivse hirmugeneraatorina idee, et tulnukad tulevad ja kukuvad inimestega paljunema. Mõistagi ei küsi nad selleks luba. Kujutage ette pilti, et kõik rasestumisvõimelised naised ärkavad korraga üles ja avastavad, et neile on päts küpsema pandud. Eriti hirmutav on selle filmi 60ndate aastate versioon, mis on mustvalge ja kogu atmosfäär on sätitud viimase pulgani nii, et vaataja närvid oleksid pingul nagu Rein Rannapi klaverikeeled enne Kristjan Kannukese kontserti.



3. KOLMJALG-MASIN – ”War of the Worlds”

Steven Spielbergi miskipärast tugevalt alahinnatud meistriteos. Peaosas igavesti noor Tom Cruise, kes pistab kartmatult rinda hiiglaslike kolmjalgsete masin-tulnukatega. Kutsumata külaliste eesmärk on noppida inimesi nagu kartuleid põllult ja kasutada inimkehasid oma vajaduste rahuldamiseks. Kolmjalad ei ole hirmutavad niivõrd välimuse poolest, vaid seetõttu, et neil on ülim ambitsioon terve inimühiskond algosakesteks lammutada.



2. KISKJA – ”The Predator”

Ja veel üks kosmosekoletis 80ndatest. Seekord supervõimekas sõdalane-jahimees, kelle kustumatu kirg on jahipidamine, saagi tabamine ning sellest hoolikalt poleeritud trofee meisterdamine. Kiskja tegelaskuju tekitab abitut hirmutunnet, kuna ta tundub inimesega võrreldes võitmatult täiuslik. Kes suudaks niisugusele kosmosepeletisele vastu seista? Aga loomulikult on inimkonna päästeingliks palavalt armastatud tipp-poliitik ja tunnustatud spordimees. Ei, mitte Jürgen Ligi. Konkreetses filmis teeb Kiskjale tuule alla Arnold…. Mitte Rüütel ega Oksmaa, vaid vana hea Schwarzenegger.
Kiskja ei ole just kõige taibukam koletis, aga selle eest mõjub närvikavale vägagi laastavalt.



1. TULNUKAS/VÕÕRAS – ”Alien”

Ilmselt on vähe neid monstrumite asjatundjaid, kes ei mõista vääriliselt hinnata Tulnuka kõrget positsiooni kosmosekollide toiduahelas. Tulnukas on hirmuäratav, vastupidav, tark, kohanemisvõimeline, koledalt ilus, täidetud lima ja happe seguga. Täiuslik peletis. Pole ka imekspandav, sest Tulnuka bioloogilised vanemad on šveitsi geeniusest kunstnik Hansruedi “HR” Giger ja üks parimaid lavastajaid-produtsente Ridley Scott.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid