FOTOD JA VIDEOD | Tegelikkus ja legendid: kas ja kui palju nõukogude süsteemi kontroll meie levimuusika arengut omal ajal takistas?

Eesti ajaloo üks huvitavamaid tahke – meie levimuusika ajalugu – pakub ikka ja jälle kõneainet. Inimesed on erinevad, nii on ka mälud. Meie muusika möödunud päevadest kirjutanud sulemehed on kurtnud, et nii nagu pühakutel on reliikviatena säilinud 3-4 sääreluud, nii võib erinevate muusikute meenutuste järgi kokku panna päris erinevaid lugusid. Üks mäletab ühte, teine teist. Iseenesest ei oleks ju halba midagi, kui üks mäletab kuupikkust Venemaa ringsõitu läbi ühtede positiivsete seikade, teisele on meelde jäänud teised nauditavad hetked või elamused. Küsimused tekivad siis, kui olulistel teemadel meenutused täiesti eri radu jooksevad. Näiteks see igavene teema, kas ja kui palju nõukogude süsteemi kontroll ja keelamised meie muusika arengut takistasid?

Jõulude eel tulevad küllap osale meist meelde ajad, mil jõulud pigem negatiivse varjundiga sõna tähendasid ning jõululaulude laulmine mõnedki uksed võis sulgeda. Praegused ohtrad jõulutuurid, millest üks ilusam ja hingematvam kui teine, olid nendel ammustel aegadel mõeldamatud. Kui palju siis ikkagi olid Eesti levimuusikas oluliseks takistuseks keelud ja kui palju jäi lihtsalt sellel ajal paratamatusena näiva muusikalise hariduse ja oskuste puudumise taha? Mis oleks võinud olla ilma tsensuurita? Ilma nõukogude okupatsiooni mõjuta?

Esimene võimalus natukenegi professionaalsema levimuusika- või džässihariduse osas tekkis 1977. aastal, kui väsimatu Uno Naissoo eestvedamisel avati Otsakoolis rütmimuusika eriala. Kuni sinnani kulges levimuusika õppimine nagu sajand tagasi rahvamuusika edasiandmine — laulude suuline õpetus ja rahvapillidel iseseisev pusimine. Samas oli see „pusimine“ 1970. aastate jooksul lennutanud Eesti levimuusika areenile paljud ansamblid, kes läbi meeletu musitseerimissoovi ning loomuliku andekuse saavutasid kõrgeid muusikalisi tasemeid — FIX, Ruja, Ornament, Mess, Psycho jt. Eesti levimuusika oli juba väga professionaalsel tasemel. Kindlasti oli palju ka neid ansambleid, kes jäidki kurikuulsate tarifitseerimiskomisjonide ees hätta just pillikäsitsusega, kuid tarifitseerimata jäeti ka ebasobiva muusikastiili tõttu.

Kas tarifitseerimised, ansamblite keelamised ja kontserdikavade kinnitamised tulid lõppkokkuvõttes muusikalisele tasemele kasuks või kahjuks? Kas need, kes Eesti muusika taset märgatavalt tõstsid, olidki need, kes said ülevaatustelt kõrgemaid kategooriaid? Erinevatelt inimestelt võib saada diametraalselt erinevaid vastuseid. On muusikuid, kes räägivad, kui nõme ja ühtaegu ka nüri tolleaegne süsteem oli. See lausa kutsus vastava sisuga laule looma ja „protestiansambleid“, nagu Propeller, asutama. Kui üks ansambel keelu sai, tuli nime vahetada, kui üks kontserdikava ametlikku kinnitust ei saanud, tuli lihtsalt laulude nimed ära muuta. Või siis esineda kusagil, kuhu võimude terav silm ja karvane käsi ei ulatunud. Näiteks Propelleri esinemine 1982. aastal Saaremaa rockipäevadel.

Ansambel Propeller Saaremaa rockipäevadel. Solistiks Urmas Alender, sest Peeter Volkonski oli esinemiskeelu all.

Ridadevahelised sõnumid mõjusid võimudele nagu punane rätik härjale. Tihti isegi paranoilisel viisil. 1974. aastal sai ootamatult esinemiskeelu väga populaarne ansambel Ruja, kuna kavalehel olid kahtlased pealkirjad, mis meenutasid nõukogudevastase raadiojaama Ameerika Hääle kutsungit, ning publik ei käitunud korralikult.

Skandaalne Ruja ja Kaljuste kammerkoori kontsert 21. aprillil 1974 Estonia Kontserdisaalis. Laul „Õhtunägemus“.

Legendaarsed rockifestivalid 1972. ja 1976. aastal Elvas ja Viljandis võisid lõppeda ansamblite ja muusikute jaoks sellega, et tuli oma tegevust uue nime all taasalustada

(Loome)inimeste vaba mõtet püüti igati takistada, sobivasse vakku suunata. Sellisest kohtlemisest ei pääsenud ka kõige suurema kaliibriga staarid. Nii pidi ka valge salliga Graps oma repertuaarile hulga allkirju ja templeid küsima, vajadusel ka muudatusi tegema. 1978. aasta Arhangelski konserdikava on ehe näide sellest ajastust. Kui ikka oli vaja Gunnar Grapsile koht kätte näidata, siis seda ka tehti. Kõrvalolev esinemiskeeld, dokument Eesti Rahvusarhiivist on markantne näide süsteemi kõikvõimsusest, kus käsud tulid ülevalt ja olid kontsertorganisatsioonidele täitmiseks.

Fakt, et sellise surutise tõttu kaotas Eesti 70. ja 80. aastatel mitmeid üliandekaid muusikuid, kel lihtsalt mingil hetkel kogu sellest farsist kõrini sai ja kes üle hüppasid. Rein Rannap, Andres Põldroo, Marju Kuut, ja ka Urmas Alender on vaid loetud eredad tähed, mis mingist hetkest alates Eestimaa tolmu oma jalgelt maha pühkisid. Positiivsema variandina tegutseti mujal muusikavaldkonnas edasi, kuid mitmed loobusid muusikast, jättes muusikahuvilistele tulevikus vaid oletamisvõimaluse, kuhu nad muidu oleks võinud välja jõuda. Ilmselgelt oli tegemist suure ja korvamatu kaotusega. Ja need, kes püüdsid teisel pool raudset eesriiet muusikaga jätkata, said üsna pea aru, et läänemaailma kontserdisaalid on juba paljude teiste tegijate poolt hõivatud. Väga raske oli jalga ukse vahele saada.

Ülaltoodud näited olid vaid vähesed paljudest, mis näitavad igasuguste keeldude ja käskude negatiivset mõju. Kogu asi oleks justkui üheselt selge.

Samas on mitmed muusikavallas tol ajal tegevad olnud ametnikud ja ka ansamblid väitnud, et olukord ei olnud nii hull ega kategooriline. Jah, kategooriad olid, aga kes oskas pilli mängida ja kelle eesmärgiks ei olnud olemasoleva süsteemi ärritamine (a la Joel Steinfeldti laul „Ma pesen oma hambaid verega“), siis see sai päris rahulikult oma asja ajada. Esinemisgraafikud olid tuntud ansamblite puhul pilgeni täis, tööd oli palju. Ansambel Vitamiin andis tippaegadel üle 280 kontserdi aastas. Samuti on tuntud fakt, et 1990. aastate algus oli Eesti muusikutele katastroof. Eilsed publikuhordid asendusid kõrtsidega, paljudele ansamblitele löödi hingekella. Ja hoolimata võitlusest tsensuuriga meenutavad enamikud muusikud nõuka-aega mitte alati väga negatiivselt.

Selge on see, et kui poleks ära keelatud ansamblit Turist, siis ei oleks meil Singer Vingerit. Kui ei oleks ära keelatud otse ütlemist, siis poleks meil nii häid ridadevahelisi laulusõnu. Nii et midagi head võib ka sellest ajastust leida.

Käesoleva kirjatüki mõte ei olegi midagi konkreetset tõestada ega vastata pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele. Pigem oleks hea Eesti levimuusika ajaloo huvides teemasse edasi süveneda ning toimunut paremini lahti mõtestada. Seda enam, et 2018. aasta kevadel on aset leidmas ajalooline sündmus — erinevaid Eesti levimuusika perioode hõlmav näitus „Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu“. Kuna selline muuseum ning näitus ilma kaasneva haridus- ja uurimistegevuseta on nagu kitarr ilma keelteta, mis on ilus, aga mis ei helise, siis võib-olla oleks aeg see meeliköitev keelatud/lubatud teema läbi arutada, selgemaks rääkida ja seeläbi ka praegusele nooremale generatsioonile paremini mõistetavaks teha. Et ei tekiks tulevikus võimalust, et keegi noor küsib Eesti mõnekümne aasta taguse muusikategemise kohta, nagu küsisid rootslased 1944. aastal Rootsisse pagenud eestlastelt, et miks nood politseid ei kutsunud, kui neid küüditama tuldi.