ARVUSTUS | "Pilvede all" film kui tort ilma kirsita. Tehnilised apsud ja reklaamiküllus varjutasid heade näitlejate ponnistused

Eile linastus Eesti ühe vaadatuima draamaseriaali "Pilvede all" täispikk mängufilm, mis kandis alapealkirja "Neljas õde". Liigselt filmi sisu avaldamata, võib julgelt tõdeda, et tehniliselt kõnniti lati alt joodeldades läbi.

"Pilvede all" on ainus Eesti seriaal, mille igat viimset kui osa olen ma näinud. Elan tervislikul määral kaasa tegelaste arengule ja elukäigule ning läksin filmi vaatama teatava elevusega. Seriaali kaunis pildikeel, tegelaskujude orgaaniline dialoog ja maitsekalt üledramatiseeritud eluraskused on põhjused, miks televaatajad üleüldse juba viisteist hooaega sarjale truudust näidanud.

Seriaali põhjal vändatud film jättis esteetikanäljas seriaalisõbra tühja kõhuga. Umbes sama tühjaga kui filmi esimestes kaadrites nähtud vanima õe Pireti patsiendil, kellel võltsrasedakõhu sidumispaelad kampsuni alt välja paistsid. Midagi nii tehniliselt konarlikku polnud minu silmad kodumaisel filmimaastikul veel näinud. Kohmakad kaadrivahetused oli esimene, mis kohe silma riivas.

Ka ei olnud minu jaoks põhjendatud pea kõikide dialoogide hakkimine, plaanivahetus jättis amatöörliku mulje, mistõttu kannatas tugevalt ka sisu. Dialoog kahe tegelase vahel, näidates kaadris suurelt vaid kõneleja nägu, jättis kogu linateosest lohaka mulje. Seda stiili harrastati filmis läbivalt.

Mis pani mind enim kulmu kergitama ja mida kuulis filmi lõppedes saalist väljuva rahva jutusuminast, oli mitte-nii-peidetud "peidetud" reklaam. Ilmselgelt sünnivad nii mõnedki filmid paljude eraettevõtjatest toetajate abiga, mis on Eesti turgu arvestades ka loogiline. Ent tõesti, kas tubli neljandik filmi oli tõesti vaja raisata näitamaks suvalisi kaste tassivaid inimesi kandmas firma logoga fliise? Kogu kremplil oli odav maik mann. Kasvõi tõik, et Sirje sünnipäevabändiks oli ühe peategelast mängiva näitleja abikaasa ansambel.

Elisabet Reinsalu, Inga Lunge, Liis Haab, Rita Rätsepp ja Ain Lutsepp on tippklassi näitlejad. Küll aga oli kahjuks kogu filmi vältel aru saada, et loodeti juba seitse aastat koos sarja teinud näitlejate omavahelisele keemiale ning dialoogi kuigi palju läbi ei mängitud. Nõndaks oligi tulemuseks konarlik, peaaegu et amatöörlik sooritus. Seda ei saa kindlasti süüks panna näitlejatele, ent vägedele kaadri taga küll.

Tõsi, mõned peennüansid, nagu Inga Lunge tegelase Pireti esimene korter, perekond Murakate nipsakas teismeline tütar ja maistelt radadelt lahkunud Gunnar mängisid seriaalifänni tunnetega osavalt. Küll aga haaras teravam kõrv kinni nii helindusvigu kui montaažiapse. Neid märgatud ebakõlasid loetlema jäädes veniks kõnealune kirjatükk veelgi pikemaks kui ta juba on ning avaks ehk liialt filmi sisu. Küll aga kiidan süžee draamarohkust, sellega oli vaeva nähtud ja sisulised suured üllatusmomendid olid põhjused, miks ma läbinisti ei kahetse, et seda filmi vaatasin.

Küll aga kinolinavääriliseks teost ma hinnata ei julge. Teleekraanidele vaatajate meeleheaks, andke minna. Aga seriaalimees ei ole filmimees, tõdes Toomas Kirss enne filmi algust publikule ning selles oli tal tuline õigus.