Korralik annus maskuliinsust — 10 kõige mehisemat filmi läbi aegade
"Rambo II" pakub vaatajale kõike, mida üks korralik action-film peaks sisaldama. Peategelane Rambo saadetakse missioonile Vietnami sügavustesse, kus tal tuleks käsitseda vaid fotoaparaati. Muidugi lööb Rambo fotograafiaülesandele käega ja pakib kaamera asemel kaasa hoopis tulirelvad, mis leiavad filmi vältel kasutust küll ja veel.
Walter Hill on tuntud oma mehiste filmide poolest. Pealispinnal ei tee ta asja keerukaks ning ta märulid võib laisal laupäevaõhtul taustaks mängima panna, et oleks midagi, mille saatel oma aju välja lülitada. Samas aga ei saa mainimata jätta, et “Äärmuslikus eelarvamuses” võib pingsamal vaatamisel leiduda mõtlemapanevaid teemasid: näiteks et kas patrioot olla tähendab ilmtingimata olemist heade meeste poolel.
Märulid, mis võtavad püsside asemel relvadeks mõõgad, satuvad pahatihti ajalooarmastajate kriitikatule alla. Sama juhtus ka “Gladiaatoriga”, mis keskendus rohkem Maximusele ja sellele, kuidas ta karakter võimalikult lahedaks teha, ning vähem Rooma muutmisele linnaks, mida teame ajalooraamatutest. Õnneks ei räägi film lugu Roomast, vaid peategelasest Maximusest kelle näitlejatöö ja tegelase ägedus ei jäta midagi soovida.
Ka “Murtud Südamete kõrgendik” on puuduva realismi pärast omajagu kriitikat saanud. Nimelt ei vasta filmis näidatud mereväeväljaõpe ega -lahingud tegelikkusele. Olgu sellega, kuidas on, aga vaimukuse poolest film soovida ei jäta – seersant Gunnery Highway teravmeelsused tõmbasid isegi solvunud mereväelastel suunurgad muigvele.
“Räpase tosina” tegelased on just sellised, mida filmi pealkiri nende kohta ütleb – räpased. Keegi nendest pole hea inimene ja väga vähesed neist kahetsevad oma varasemaid sigadusi. Kuid publik elab filmi lõpuks siiski neile kaasa, ilma et film neis üldse midagi inimlikku esile tooks. Miks? Sest nende vahel tekib sõprus. Kes on parem räpase inimese seljatagust valvama kui mitte teine räpane inimene?
On vabadusi, mida ei suuda pakkuda suured rahasummad ega muretu elu Taimaa villas, sest neid vabadusi piirab ühiskonna olemasolu. “Metsik jõuk” jutustab meestest, kes otsivad sedasorti vabadust. See on film viimastest Metsiku Lääne poistest, kes elavad enda äraarvamise järgi ning võitlevad ihu ja hingega suure ja hirmutava ühiskonna vastu.
Sisulises mõttes pole “Rio Bravo” väga keerukas film. Linna šerif John T. Chance võtab vahi alla kohaliku jõugu liikme, teades, et tema teod viivad ta paratamatult tulevahetuseni jõugu endaga. Talle laenavad abikäe nii mõnedki ebatavalised tegelased. Filmi teeb aga meisterlikuks tegelastevahelised tuntavad emotsioonid ning filmi üldine viimistlus.
Meeldejäävad kurikaelad, traagilise saatusega peategelased ja action on vaid vähesed “Viimases skaudis” meisterlikult kokku pandud asjadest. Kaks meest, kes on kaotanud kõik, mis tegi nendest nemad, leiavad end keset kuritegelikku vandenõud. Ja kas keegi on veel kuulnud enda paremast heastamisviisist kui kuulide paugutamine pahalaste pihta?
"Ronin" on meeldetuletus sellest, millised action-filmid olema peaksid. Linateos teeb suurepärase töö eriefektidega, kasutamata nendes ülemäära arvutit. Super efektne autodega tagaajamisstseen filmiti päris sõidukis ning seetõttu peegeldub näitlejate nägudelt päris hirm. Ka heliga on filmis imesid tehtud ja jäädvustatud võimalikult realistlikud püssilasud, mis ajavad kuklakarvad püsti.
Higised biitsepsid, sõnakõlksud meestelt mehelikkuse kohta ja tulnukad, kes tahavad inimkonda hävitada. Mis saaks olla veel mehisem kui "Kiskja"? Kuulide rahe selles filmis ei lõpe, mis aga ei tähenda, et filmil poleks südant. Muidu diivaniserval istunud vaataja nõjatub kohe vastu seljatuge, kui Mac leinab oma parimat sõpra, sest mehelikkus ei väljendu ainult täristamises ja peksustseenides, vaid ka oma kamraadidest hoolimises.
