Urmas Oti pussitamise detaile valgustas tol ööl valves olnud korrakaitsja: Moskvas elamise kogemus päästis ta kõige hullemast

Pärast aasta esimesel päeval linastunud Vahur Kersna dokumentaali Urmas Otist tuli rohkelt vastukaja, miks ei puudutatud 90ndate lõpus Meriväljal toimunud kurioosset juhtumit. Nimelt on sündmust algusest peale katnud saladuseloor, ka Ott ise ei tahtnud rääkida, mis siis ikkagi toimus. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Delfi otsustas uurida, mis siis tol õhtul ikkagi juhtus ning päris pussitamise ööl tööl olnud korrakaitsjalt aru.

Sündmusest on erinevaid versioone. Ühe järgi olevat Ott läinud kaklust lahutama, teise järgi olevat teda rünnanud narkomaan, kolmanda järgi oli tegemist Oti tuttavaga. Millist versiooni pidasid politseinikud kõige tõenäolisemaks?

Suht ruttu jäi sõelale röövimine. Näiteks hr Oti isiklikud asjad — raha, telefon jms. Autorööv — tōenäoline, kuid see oleks siis tõmmanud suure leegi üles, keegi low level (madalama taseme - toim) tegelane poleks sellel ajal julgenud omal initsiatiivil seda teha, kahjuks organiseeritud kuritegevus oli juba selle sündmuse ajaks eksisteerinud nii siin väikeses Eestis kui mujal maailmas umbes sama kaua kui prostitutsioon.

Väide, et hr Otti just narkomaan ründas: enamus narkomaane — juba siis süstivaid — olid kurjategijad ja kurjategijad omakoda süstivad narkomaanid, kuid tõsikindel on vaid see, et hr Otti ründas tundmatu kurjategija.

Kuna olite ööpäevases valves, siis ehk mäletate, millised olid Urmas Oti vigastused?

Vastus on, et antud küsimusele ei saa ma vastust anda, kuigi mäletan dokumendipõhiselt. Tulenevat seadusest aga ei tohi ükski ametnik ega arst kunagi selliseid detaile ühegi inimese kohta avaldada ilma kannatanu või patsiendi nõusolekuta, olgu avalikkuse huvi kui suur tahes.

Kokkuvõtteks päästis hr Oti halvimast tema Moskvas elamise kogemus. Nagu Sinatra laulis: ”New York, New York, if I can make it there, I’ll make it anywhere.” Ja vanameistril oli õigus.

Loe sündmusest pikemalt Delfi päevauudistest.