Suurepärased 2017. aasta filmid, mis jäid sul tõenäoliselt nägemata
1. "Kadunud linn Z" ("The Lost City of Z")
James Gray "Kadunud linn Z" võeti üles tänapäeval juba haruldasele 35 mm filmilindile kolme kuu jooksul 2015. aastal Põhja-Iirimaal ja Colombias. Džunglis filmimine polnud meelakkumine: moskiitod, vihm, kuumus ja võtteid põrguks muutvad teised tegurid olid igapäevased. Peategelast kehastav Charlie Hunnam ärkas ühel hommikul selle peale, et põrnikas ronis talle kõrva. Kui see tundub veel väike asi, siis filmimeeskonna liikmeid hammustasid mürgised maod, mitmed haigestusid malaariasse ning mõned kannatasid moskiitode levitatud Dengue-viiruse mõjul tekkinud eluohtliku palaviku käes.
Režissöör James Gray on intervjuudes öelnud, et tundis ennast võtetel nagu nagu tõestisündinud loo peategelane ehk müütilist kadunud linna Z otsinud Percy Fawcett: mõlemaid sundis tagant kinnisidee ning kõik ohverdused olid lubatud. "Kadunud linn Z" mõjub sama kurnavalt kui filmi valmimine ja seda muidugi heas mõttes.
Brad Pitti produktsioonifirma Plan B Entertainment kaasabil rahastatud "Kadunud linn Z" põhineb David Granni raamatul "The Lost City of Z: A Tale of Deadly Obsession in the Amazon", mis omakorda põhineb tõsielulistel sündmustel Percy Fawcettist, kes otsis 20. sajandi alguses Amazonase džunglis taga müütilist linna Z ning kadus seda tehes 1925. aastal koos oma pojaga.
"Kadunud linn Z" on kaunis film, millesarnaseid enam ei tehta ning filmi tagasiteenitud kassatulu vaadates võib öelda, et tulevikus ei kipu keegi midagi taolist ette võtma. See on film, mis tõestab, et Charlie Hunnam on suurepärane karakternäitleja. Tal on vaja lihtsalt õiget rolli. Ja see on film, mis toob Amazonase niiskuse ja ühe mehe ennasthävitava teekonna niivõrd mõjuvalt ekraanile, et see jääb veel pikaks ajaks kummitama.
2. "Koletis ja tüdruk" ("Colossal")
Hispaania lavastaja Nacho Vigalondo on kultusrežissöör, kellest teavad vähesed: tema käe valmisid ulmefilmid "TimeCrimes" ja "Extraterrestrial" ning Elijah Woodi õudusfilm "Open Windows". Vigalondo karjääri esimesed kaks filmi väänasid ulmežanri piire, olles ühteaegu tõsised, humoorikad ja uuenduslikud ning samas hoides kätt peal sellel, mis teeb ulmefimid nauditavaks: tulnukad ja ajas rändamine. Režissööri uusim film "Colossal" võtab ette koletisefilmid nagu "Godzilla", "Vaikse ookeani võitlus" ("Pacific Rim") ning lugematud kaiju žanri esindajad ning annab neile täiesti uue pöörde.
Madis Vohu kirjutas, et "Koletis ja tüdruk" mõtlemapanev draama, mille suurim miinus seisneb selles, et kodumaine pealkiri on tõlgitud kuidagi kentsakalt ning võib saali meelitada väikseid lapsi, kes arvavad et ehk leiavad nad kinost koletisi – noortele ju meeldib selline põnevus. Paraku on tegu 100% ikkagi täiskasvanutele mõeldud filmiga.
3. "Logan Lucky"
Lausa kriminaalselt vähenähtud filmi režissöör on USA autorikino omapäraseim esindaja Steven Soderbergh ning tema filme lausa peab vaatama, sest talle on hakanud teleseriaalide loomine niivõrd palju meeldima, et on juba mitu korda lubanud filmide loomisest üldse loobuda.
Filmis lööb eriti segases rollis kaasa ei keegi muu kui James Bondi osatäitja Daniel Craig, "Star Warsi" Kylo Reni rolliga fännide südamed võitnud Adam Driver ning muidugi veel Katie Holmes, Riley Keough, Hilary Swank, Channing Tatum ja Katherine Waterston.
4. "The Endless"
Ka möödunud PÖFFi külastanud Aaron Moorheadi ja Justin Bensoni uusim õudusfilm pole päris õudusfilm, sest selleks on see liiga sürreaalne ja veider, aga samas tõestasid nad taaskord, et originaalsed ideed pole kuskile kadunud.
"Resolution" ja "Spring" režissöörid võtavad alati ette mõne õudusžanris tuttava teema ja lükkavad selle heas mõttes pea peale. Ja nii on ka "The Endless", mis ei arene kordagi nii kui mõned teised sarnased filmid ja mis kohe kindlasti ei lõppe nii nagu arvad.
"The Endless" on küll 2017. aasta film, kuid kuna see levis ainult filmifestivalidel ning jõuab USA levisse alles 2. märtsil, siis võib seda lugeda ka 2018. aasta filmiks.
Treiler võib tunduda tavaline.
Aga filmi omapärast reklaamklippi küll tavaliseks nimetada ei saa.
5. "The Big Sick"
Kumail Nanjiani on enamustele tuttav HBO seriaalist "Silicon Valley", kuigi ta on ka stsenarist ja stand-up koomik. "The Big Sick" on Nanjiani enda elul põhinev film, kus ta mängib ka iseennast. Ta kirjutas stsenaariumi koos oma naisega ning kandideerivad tänavustel Oscaritel ka parima stsenaariumi auhinnale.
"The Big Sick" pole küll selline meistriteos nagu suur osa kriitikuid väidavad, kuid tõsieluline lugu, meeldivad osatäitmised (eriti Holly Hunter) ning leidlik stsenaarium on küll kiitust väärt.
6. "Wind River"
Taylor Sheridan on end korduvalt tõestanud suurepärase stsenaristina ("Sicario", "Hell or High Water"), kuid "Wind River" on tema esimene katse lavastada omaenda kirjutatud lugu. Seda on tunda pea igas lõikes, kaadris ja dialoogis. Kui enamjaolt pakub film ülimat mõnu, mida saab tekitada ainult stsenaristi täielik kontroll oma loodud pildi üle, siis mõned väiksed puudujäägid kipuvad suurepärast teost ikkagi hiljutiste žanrifilmide "Vangistatud" ("Prisoners"), "Sicario" ja "Hell or High Wateri" loodud tipust eemale hoidma.
7. "Brawl in Cell Block 99"
Režissöör S. Craig Zahler paistis esimest korda silma väga karmi ja verise vesterniga "Bone Tomahawk", kus lõid kaasa Kurt Russell, Patrick Wilson, Matthew Fox ja Richard Jenkins. See film algas küllaltki tavalisena, kuid arenes ühel hetkel väga teistsuguseks filmiks, mille suurim võlu seisnes näitlejates, keda me tavaliselt sellistes rollides ei näe. Jah, Russell on ka varem vesternites osalenud, aga kindlasti mitte sellises.
Zahleri järgmine film "Brawl in Cell Block 99" jätkab ootamatuste lainel, sest peaossa valitud komöödianäitleja Vince Vaughn, kes küll astus tõsisemate rollide poole juba kehvemapoolses "True Detective" 2. hooajas, on tõeline loodusjõud, kellega jamada ei maksa. See väga pikk film on armutu sissevaade ühe mehe teekonnast läbi erinevate vanglate, mis muutub aina jõhkramaks ning ka lõpp on täiesti uskumatu.
8. "In the Fade"
Saksamaa valis Fatih Akini "In the Fade'i" küll oma Oscari nominendiks, kuid lõppviisikusse see siiski ei jõudnud. Küll aga võitis see Kuldgloobustel parima võõrkeelse filmi auhinna. Filmi peaosas on alati oivaline karakternäitleja Diane Kruger, kes kehastab naist, kes suundub pommiplahvatuses hukka saanud mehe ja lapse eest kätte maksma.
9. "Professor Marston and the Wonder Women"
2017 oli DC jaoks hea aasta, sest ilmus nende koomiksifilmide seni kiidetuim "Wonder Woman". Paljud eeldasid, et film jõuab ka Oscariteni, aga nii ei läinud. Kokkusattumuse või lihtsalt hea ajastuse tulemusel ilmus eelmisel aastal ka Wonder Womani sünnilugu ehk film algse koomiksi autorist ja selle loomise asjaoludest. See kolme suurepärase näitlejaga (Luke Evans, Rebecca Hall, Bella Heathcote) film oleks võinud oluliselt rohkem tähelepanu pälvida.
10. "Okja"
Netflixi "Okja" on USA ja Lõuna-Korea ulmeline seiklusfilm, mis valmis Lõuna-Korea modernse kino ühe parima režissööri Bong Joon-ho valvsa käe all. Filmis üritab noor tüdruk Mija päästa tema parimat sõpra, kelleks on hiiglaslik olend, mõjuvõimsa korporatsiooni käest. Bongi jaoks pole koletised, olendid ja ulme võõrad elemendid: 2013. aasta "Snowpiercer" ja 2006. aasta "The Host" on esmaklassilised ulmefilmid. Bongi parimad filmid on siiski "Memories of Murder" ja "Mother", aga "Okja" on tõeliselt esmaklassiline elamus, mis ei tohiks kedagi puudutamata jätta.
