Kes on režissöör John McTiernan ja miks sa peaksid tema kohta teadma?
Jaanuari lõpp on käes, mis tähendab ka seda, et Eesti ulmeajakirja Reaktor uus number on ilmunud ning koos sellega ka huvitav ülevaade jaanuarikuise sünnipäevalapse John McTiernani karjäärist. McTiernani nimi ei pruugi kohe midagi öelda, kuid tema on režissöör, kes tõi meieni näiteks legendaarse "Visa hinge" ja veelgi legendaarsema "Kiskja". Kalver Tamm kirjutas režissöörist hoopis teise nurga alt ehk filmidest, millest kõik ei pruugigi nii hästi teada.
Lavastaja John McTiernan on sündinud 8. jaanuaril 1951. aastal ehk sai alles 67-aastaseks. Mõne sellesinatses rubriigis varemõnnitletu kõrval puhta poisike. Viimane Johni lavastatud film linastus aga juba nii palju kui 14 aastat tagasi ning üldse kokku on neid filme 11.
Üks number on nii suur ja sellest tulenev teine sedavõrra väike põhjustel, mida siin pikalt lahkama ei hakka. Ei tundu sobiv sünnipäevajutuks sobiv teema. Lühidalt kokku võttes jäi mulle endale mulje, et mees ei suutnud õigel ajal uhkust alla neelata ja käsi üles tõsta, et „tegin jah valede inimestega tegemist“, mille peale justiitssüsteem oma jõudu näitas.
Enne seda oli aga John õnneks jõudnud kogu maailmale näidata, kuidas teha filme, mis poistel rinna peal karvad kasvama panevad. Kindlasti on mingi hulk inimesi, kes ootavad jõule, sest siis saab süüdimatult terve maja mingeid kulinaid täis riputada ja kinkepaberiga krabistada ja piparkooke krõbistada. Ning siis on need teised, kes ootavad jõule, sest siis näidatakse telekast "Visa hinge". "Die Hard" (1988) on kahtlusteta Johni kõige kuulsam film ja iseenest juba täiesti piisav põhjus, miks teda sünnipäeva puhul meeles pidada. Aga kuna "Die Hard" on puhas action, siis Reaktori suunitlusega arvestades räägime seekord veidi pikemalt hoopis paarist teisest filmist.
Kohe mehe esimene katsetus lavastaja (ja stsenaristina) oligi üleloomulike sugemetega õõvafilm "Nomads" (1986). Pierce Brosnani kehastatud antropoloog avastab linnastunud nomaadide salagrupeeringu, kes ajaviiteks valel ajal vales kohas viibinud möödujal ajud sisse tagusid, samas ei pidanud paljuks ka kaamera ees poseerimist. Kuna aga nomaadid otsustasid, et neile tegelikult päris meeldib see salajas toimetamine, siis tekib antropoloogil reaalne oht mitte väga kõrge vanuseni elada. Gore'i tegelikult ülemäära palju ei ole, nurga tagant väljahüppamist ja „böö“ tegemist ka mitte, aga selline vaikne pinge kasvatamine ja mõnus rokitaust teevad filmi täiesti vaadatavaks.
Üks, kes filmi vaama juhtus, oli Arnold Schwarzenegger, kellele see piisavalt muljet avaldas, et organiseerida John lavastama "Predatori" (1987). Tulnukas peab Val Verde džunglis jahti meestele, kes kusevad testosterooni. Kel huvi ja võimalust, soovitan kaaluda võimalust vaadata filmi 3D versiooni, annab päris mõnusalt sügavust juurde. See minut, kus mehed lihtsalt täristavad džunglisse ja lehed langevad ja hülsid kõlisevad ja püssirohusuits tuprub... Imeline.
Järgmine teemasse film tuli aastal 1993 - "Last Action Hero". (Seal vahepeal muidugi see jõulufilm ja ka väga tasemel põnevik "The Hunt for the Red October"). Väikse fantaasiaelemendiga möllukomöödia, kus Arnoldil õnnestub osaliselt esitada Hamleti monoloog ja "Terminaatori" plakatil poseerib Sylvester Stallone. Minul filmisõbrana oli muidugi tore vaadata, et „oh, näed siin see näitleja“ ja „oh, siin sellele filmile viide“ ("Die Hard", "Lethal Weapon", "Basic Instinct", "E.T." mõne näitena). Seejuures jäi aga veidi segaseks, et keda selle filmi sihtgrupina nähti. Kohati natuke liiga tobe, et olla täiskasvanutele mõeldud ja teisalt natuke liiga vägivaldne ja seksikas, et perefilmina arvesse minna.
"The 13th Warrior" (1999) läheb aga arvesse kui üks tore eepiline viikingid-kannibalihõimu-vastu fantaasiamöll. Kirjatsura Antonio Banderas saadetakse maailma otsa „suursaadikuks“ ning habemesse punutud patsidega viikingite™ toel saab temast endastki tõeline mees, kes oskab vihmasajus hullunult mõõgaga enda ümber vehelda ja põlvili langedes taeva poole ulguda. Kuradi eepiline film. Võib juhtuda, et osaliselt Michael Crichtoni teene, kes McTiernani valitud helilooja pikalt saatis ja enda valitud mehe heliriba eest vastutama pani.
Ning tegelikult võikski sellega mehe ulmeliste sugemetega filmide nimekirjale joone alla tõmmata, sest kuigi "Rollerball" (2002) on oma žanrimääratluselt ulme ja ma ta heauskselt ära vaatasin, siis ulmega ei olnud seal midagi pistmist. Kui mina kunagi 1975. aasta originaali vaatasin, siis mulle tundus see maailm seal huvitav ja mängu enda osa oleks võinud vähe kärpida. John ilmselgelt arvas aga, et suva see taust, ja keskendus uusversioonis mängule. Filmile PG-13 reitingu saamiseks tuli aga sealt julmemad kohad välja kärpida ja tulemuseks on üks äärmiselt õnnetu käkk. Ei liha ega kala.
Mis iganes aga Johni filmide stsenaariumite kohta öeldakse, siis isegi selle õnnetu "Veerepalli" kohta ei saa öelda, et seal mingi kudemine oleks toimunud. McTiernanil oli see osa ikka väga kenasti paigas, et kui action, siis action, mingit kuradi sisekaemust ei toimu, kütame aga edasi. Kuldaväärt lähenemine. Nii et kui stsenaarium natukenegi kandis, siis oli klassik sündinud. Või siis vähemalt normaalne ajaviide.
Ning et lõpetada eriti positiivsel ja lubaval noodil, siis kui 2017. aasta alguse poole tuli välja "Ghost Reconi" uue mängu treiler, mille John lavastas, siis praegu käivad jutud, et mees on Hiinas lavastamas üht täispikka filmi. Palju õnne ja jaksu selleks.
Loe ka Reaktori jaanuarinumbrit.
