Rainer Sarnet: On oluline, et suurte ühiskondlike otsuste juures viibiks rohkem naisi

Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses ja Tartus ERMis mägitakse Rainer Sarneti lavastust “Öö lõpp”, mis on dramatiseering Nobeli preemia laureaadi F. Mauriaci samanimelisest teosest. “Öö lõpu” peaosatäitja on Maria Peterson, kes kehastab võluvat mürgitajat Thérèse Desqueyroux’d.

Uurisime, mis käivitas peamiselt režissöörina tuntud Rainer Sarnetit selle teose puhul niivõrd, et ta hakkas jälle lavastama.

Millest räägib sinu värske lavastus Vabal Laval nimega “Öö lõpp”?
Mauriaci “Öö lõpp” räägib pärispatust ehk päritud patust, mille pärandavad meile meie esivanemad. Etenduse peakangelanna, oma abikaasat mürgitada üritanud Thérèse, pärandab tütrele oma mürgise mineviku, millega sel edasi tuleb heidelda. Samas tähendab pärispatt ka laiemat, ebamäärasemat ängi, mis käib kaasas inimeseks olemisega. “Kui su laev on teele länud, oled sa juba kohal,” ütleb Thérèse. Kogu meie elu koos keha, ego ja ühiskondlike nõudmistega kaldub pattu, millega inimene pidevalt võitlema peab. Kuigi Thérèse pääseb kohtulikust karistusest, jääb ta hinge närima äng, mida ei mata ei alkohol ega üksindusse sulgumine. Katoliiklasest Mauriacile ei tähenda patt konkreetset kuritegu, vaid pidevat süütunnet, mis tekib meis pisikeste kuritegude tõttu, mida me kõik neid ise märkamata iga päev sooritame. Me võime pääseda karistusest ja oma tegusid õigustada, kuid ometi on inimese hing loodud nii, et tajub ise oma valesid.

Kui oluline teema on sinu jaoks tõde?
Tõde ongi nendele pisivaledele ausalt silma vaatamine, nende teadvustamine ja kahetsemine. Patust päästab alandlikkus, milleni elu peategelase Thérèse’i sunnib. Alandlikkus tekib Thérèse’il läbi armastuse. Ta armub oma tütre peigmehesse. See on küll uus süü, kuid samas tunne, tänu millele kogeb Thérèse õrnust. Ta on õnnelik, olles ühes ja samas hetkes armastatud ning leides endas jõudu loobuda oma armastusest tütre kasuks. “Öö lõpp” võib tähendada armastuse lõppu, kuid samas ka pimeduse, patu lõppu. Selle rahutu ja ambivalentse lõpu üle on jätnud Mauriac oma lugejaid juurdlema põlvkondade kaupa. Kuigi Thérèse ei leia endale uut abikaasat, mis oleks ka võimatu, leiab ta hingesugulase. Seda hingesugulust on sunnitud mõistma ka Thérèse armukade tütar, kes lõpus lausub: “Kas ongi võimalik mõista üht meest, olles samal ajal tema käte vahel.” Kõik tegelased on sunnitud alla neelama mõruda tõe, mis alandab ja ülendab neid üheaegselt.

“Öö lõpus” on peaosatäitja naine, samuti on olnud sinu varasemates lavastustes. Kas naiste hingeelu paelub sind kuidagi eriliselt?
Naised on avatumad, võimetumad oma emotsioone varjama. Armastus on see, mis on neile oluline ja seega on nad haavatavamad. Ehk sellepärast ongi oluline, et suurte ühiskondlike otsuste juures viibiks võimalusel rohkem naisi.

Rohkem infot: www.vabalava.ee

F. Mauriaci ”Öö lõpp”

Lavastaja Rainer Sarnet.

Mängivad: Maria Peterson, Maria Koff, Karl Robert Saaremäe, Eliann Tulve ja Karl Valkna.

Mauriac'i musikaalseks nimetatud tekstile on teinud muusika helilooja Ann Reimann ansamblist "Eeter".

“Öö lõpu” atmosfääri lõi kunstnik Kristjan Suits ja liikumise seadis Tiina Mölder.

Etendused toimuvad 7., 8. veebruaril ja 5., 6. ja 7. kell 19.00 mail Vaba Lava teatrikeskuses, Sõltumatu Tantsu Lava saalis (sissepääs maja tagant) ning 1. ja 2. märtsil kell 19.00 ERMi teatrisaalis Tartus.