Alastair küsis oma surevate pisipatsientide käest, mida nad oma elu jooksul oleksid teisiti teinud ja millele rohkem aega pühendanud. Mees tõi välja mitu tähtsat tõsiasja. Ükski lastest ei arvanud, et nad pidanuks rohkem aega sotsiaalmeedias veetma, mitte keegi lastest ei öelnud, et nad kahetsevad, et rohkem telekat ei vaadanud, keegi neist ei nautinud tülitsemist ja kellelegi ei meeldinud haiglas olla.

Paljud lapsed aga rääkisid heldinult oma lemmikloomadest. "Ma armastan Rufust, tema naljakas haukumine ajab mind alati naerma," sõnas üks laps. "Ma armastan seda, kuidas Ginny mulle kaissu ronib ja nurru lööb," ütles teine. "Ma olin kõige õnnelikum siis, kui ma Jake'iga rannal ratsutasin," ütles kolmas.

Paljud lapsed rääkisid oma vanematest ja muretsesid nende edasise elukäigu pärast. "Ma loodan, et emmel on kõik hästi. Ta tundub nii kurb," ütles üks lastest. "Issi ei peaks üldse muretsema. Ta näeb mind varsti uuesti," sõnas teine. "Jumal hoolitseb minu emme ja issi eest, kui mind enam ei ole," lausus kolmas.

Nii mõnedki lastest rääkisid, kuidas mõistsid, et kes on nende päris sõbrad. "Mu parimad sõbrad ei hoolinud sellest, et mu juuksed välja kukkusid," tõdes üks lastest.

Loe doktori Twitteri-postitusi sellest, mida tema väikesed hoolealused siin maises elus kõige tähtsamaks pidasid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid