Lugeja: täna ei ole enam küsimus, kas ma olen feminist. Täna on küsimus, kas ma lasen olla teisel see, kes ta on ja kas ma austan teda sellisena, nagu ta on

Mis on feminism? Teada-tuntud definitsiooni kohaselt on tegemist liikumisega, mis taotleb naistele meestega võrdseid õigusi ehk teisisõnu naisliikumine. Isegi Eesti Keele Instituudi sõnutsi on see veel feministide ideeks. Kuid ajad on muutunud, samuti muutuvad ideoloogiad. Jah, algselt oli tegemist ainult sellega, et naisi koheldaks meestega võrdväärsetana, kuid tänaseks on feministide taotlus laienud.

Enam ei ole sihtgrupiks ainult naised. Need ajad on muutunud. Feministid kõnelevad ka meeste, homo- ja biseksuaalsete ning teiste vähemusgruppide eest. Kõigil on õigus olla see, kes ta on. Keegi ei tohiks tänases ühiskonnas kahelda, kas ja kuidas käituda. Näiteks proovivad feministid muuta

Kõigil on õigus olla see, kes ta on. Keegi ei tohiks tänases ühiskonnas kahelda, kas ja kuidas käituda.

ühiskonna arvamust homoseksuaalsuse kohta. Miks homoseksuaalsed siiani peavad enamjaolt kartma, et tulla nii-öelda kapist välja. Miks on tekkinud üldse situatsioon, kus homoseksuaalsed inimesed on topitud kappi. Mis tähtsust on sellel, missugune on inimese seksuaalne orientatsioon. Paarkümmend aastat tagasi võis säärane suhtumine olla normaalne, kuna ei teatud tagamaid, kuid täna me oleme jõudnud oma eludega murdepunkti, kus ei saa enam jätkata vanaviisi.

Kas tõesti on nii raske mõista, et kõik on indiviidid oma isiksustega ja see ongi normaalne. Kujutage ette ühiskonda, kus kõik inimesed käituksid ja mõtleksid samamoodi. Maailm oleks siis lihtsalt hall. Igav. Puuduks kontrast ja värv. Puuduks mõte. Seetõttu usungi, et peaksime austama ja väärtustama kõiki inimesi vaatamata nende vigadele, sest need vead muudavadki nad täiuslikuks.

Kujutage ette ühiskonda, kus kõik inimesed käituksid ja mõtleksid samamoodi. Maailm oleks siis lihtsalt hall. Igav.

Lisaks peab arvestama, et igal inimesel on tunded, mis saadavad teda igapäevaselt. Võib-olla ei oleksi täna feministide ideoloogia ja koolikiusamine nii aktuaalne teema, kui tagurlikud inimesed hoiaksid oma arvamuse iseendale. Kuid kahjuks on reaalsus teine. Igapäevaselt lähehevad tuhanded lapsed üle terve maailma hirmunult kooli, kuna nad on teadmatuses oma teadlikest võimalustest, mis kõik võivad nendega koolis olles juhtuda.

Eriti kurvaks muudab selle reaalsuse fakt, et koolikiusamine ei toimu enam ainult koolimaja nelja seina vahel. Kiusamine järgneb ohvrile koju läbi virtuaalmaailma. Enam ei ole lapse turvapaigaks kodu. Enam ei ole lapsel võimalust hetkekski unustada, missuguseks on ta elu muutunud, kuna mingile jõumehele käis närvidele see, milline ta on.

Koolikiusamine ja üleüldse kiusamine ei ole lihtsalt mingi faas kiusatava elus. Tegu on millegagi, mis järgneb ohvrile terve ta elu, tekitades emotsionaalse trauma ja pideva hirmu tuleviku ees. Tänaseks on muutunud empaatiavõime elutähtsaks teguriks, et inimkond ei hävineks. Me ümber on tehnoloogia arenenud uskumatult kaugele, kuid olles virtuaalses maailmas, oleme unustanud, et lisaks virtuaalsele maailmale eksisteerib reaalne maailm, kus kõigil on päristunded.

Koolikiusamine ja üleüldse kiusamine ei ole lihtsalt mingi faas kiusatava elus. Tegu on millegagi, mis järgneb ohvrile terve ta elu, tekitades emotsionaalse trauma ja pideva hirmu tuleviku ees.

Kuidas on siis võimalik, et ideaalses täna eksisteerivas tuleviku maailmas oleme teiste inimeste austamise suhtes nii tagurlikud. Täna ei ole enam küsimus, kas ma olen feminist. Täna on küsimus, kas ma lasen olla teisel see, kes ta on ja kas ma austan teda sellisena, nagu ta on.