Kas tõesti on nii raske mõista, et kõik on indiviidid oma isiksustega ja see ongi normaalne. Kujutage ette ühiskonda, kus kõik inimesed käituksid ja mõtleksid samamoodi. Maailm oleks siis lihtsalt hall. Igav. Puuduks kontrast ja värv. Puuduks mõte. Seetõttu usungi, et peaksime austama ja väärtustama kõiki inimesi vaatamata nende vigadele, sest need vead muudavadki nad täiuslikuks.

Eriti kurvaks muudab selle reaalsuse fakt, et koolikiusamine ei toimu enam ainult koolimaja nelja seina vahel. Kiusamine järgneb ohvrile koju läbi virtuaalmaailma. Enam ei ole lapse turvapaigaks kodu. Enam ei ole lapsel võimalust hetkekski unustada, missuguseks on ta elu muutunud, kuna mingile jõumehele käis närvidele see, milline ta on.

Kuidas on siis võimalik, et ideaalses täna eksisteerivas tuleviku maailmas oleme teiste inimeste austamise suhtes nii tagurlikud. Täna ei ole enam küsimus, kas ma olen feminist. Täna on küsimus, kas ma lasen olla teisel see, kes ta on ja kas ma austan teda sellisena, nagu ta on.