ARVUSTUS | "Süngeim tund" – Gary Oldman on võrratu, aga filmi kohta ei saa sama öelda
Ekraanilegend Gary Oldman kehastab ajaloolist legendi, vanaduskidurat, aga endiselt löögivalmis Winston Churchilli. Kas on vaja üldse rohkem öelda? Ilmselt küll, sest miks ma muidu nii pika arvustuse teile valmis kribasin!
On Teise maailmasõja algusajad ning Ühendkuningriiki ähvardab natside invasioon. Lääne-Euroopa tulevik sõltub suuresti otsustest, mida teeb värskelt ametisse valitud peaminister Winston Chuchill (Gary Oldman).
"Süngeim tund" ("Darkest Hour") on käesoleva Oscari-hooaja üks kiidetumaid filme, mis on kogunud häid sõnu nii kriitikutelt kui ka tavavaatajatelt. Siin pean aga üldisest arvamusest eraldi liikuma, sest kuigi teos pole otseselt halb, ei avaldanud see mulle ka muljet ja tõtt-öelda hakkasin ma igavust tundma juba kusagil esimese 50 minuti järel. Mis tähendab, et üle poole sellest pikast loost oli veel ees.
Oldman on Churchilli rollis palju tähelepanu saanud ja ta teeb head tööd, kandes kogu filmi oma ekraaniveterani võluturjal. Ega teistele näitlejatele siin ei vaimses ega otseses mõttes eriti ruumi ei jäägi, välja võiks tuua Scott Thomase Churchilli abikaasana ja Ben Mendelsohni kuningas George VI osas. Need kaks on ka peamised, kellega suhtlemise teel tekib meil võimalus poliitiku eraellu ja isiksusele pilku heita, või vähemalt sellest põnev väljamõeldis luua.
Aga kardan, et sellega hea kraam piirdub. "Süngeim tund" on kokkuvõttes üsna tavaline tulevasele auhinnajahile mõeldes loodud linalugu, millel on ka nn prestiižiprojektile omased tüüppuudujäägid. Lugu on nimelt väga pealiskaudne ja keskendub suuresti vananeva Churchilli ringikoogamisele, kes meenutab lihtsalt üht sigari-, alko- ja peekonilembest inimzombit, ega anna tõhusat ülevaadet, miks ta ikkagi selline legendaarne kuju oli.
Jah, ma saan aru, et Oldman on selles rollis suur väärtus omaette ja me peaksime juba selle üle ääretult tänulikud olema, et produtsendid aitasid sellel lahkesti ekraanile jõuda.
Aga enam kui kahetunniselt linaloolt ootaksin siiski enamat kui kõigi panuste asetamist šansile rauk-Churchillistunud Oldmani imetleda. Praegusel kujul võiks piirduda šketsi või lühifilmiga, või tegelase paigutamisega mingi suurema loo osaks. See ühe-triki-poni väsib ammu enne teekonna lõppu.
Teose muudaksid kindlasti sisukamaks seletused, et mis Churchillis ikkagi nii erilist oli, nii inimese kui ka poliitikuna, et ta suutis tervet Ühendkuningriiki (või siis selle võimulolijaid) veenda natsidele mitte alistuma ja võitlust jätkuma.
Aga seletusi napib, ei taha tegijad seda eriti näidata ega ka lasta tegelastel lihtsalt öelda. Seetõttu jääb ka suure lõpukõne puhul ebausutavaks, et kõik korraga naksti selle mehe poolel on, kelle vastu nad eelnevalt pikalt ja vihaselt on seisnud.
"Süngeim tund" on selles mõttes tüüpiline režissöör Joe Wrighti film, et keskne lugu on huvitav ja näitlejatööd head, aga enamik auru ongi sellele kulunud ja loovestmises kvaliteeti napib. Nii et tulemus ei ole just väga meeldejääv.
Oldman muidugi võlgu ei jää, ta pakub enesekindlat ja stabiilselt head sooritust, mis täiesti väärib auhindade võitmist. Tema suurim loominguline panus on suutlikkus korraga välja tuua Churchilli kaks erinevat poolt.
Ühelt poolt on ta vana ja väsinud mees, kes eelistaks oma allesjäänud elupäevi veeta võimalikult vähe liigutades ning eelkõige toidu, joogi ja sigarite seltskonnas. Teisalt on ta endiselt võimekas poliitik ja kõnemees, kelle isiklik sarm ja veenmisjõud pole veel vanaduskidura keha ohvriks langenud.
Täitsa Oscari-väärilised grimm ja parukad, mille abil Oldmani on gerontoks muudetud, ei suuda varjata hundilikult näljast energiat, mis mõraneva fassaadi tagant endiselt välja piilub. Selles on Oldman endiselt nii temalikuks jäänud, et võib öelda, et ta tegi nii hea soorituse kui ka tegi rolli enda omaks. Heas mõttes.
Nendel fassaadi tagant piiluva hundilikkuse hetkedel on see esitus ka kõige rohkem „elus”. Kahjuks peab päris kaua ootama, et seda näha: see tuleb esile siis, kui Churchill esmakordselt suuremasse kitsikusse satub. Ehk siis umbes 50 minuti möödudes. Enne seda näeme peamiselt, kui vaimustunud on tegijad olnud lihtsalt churchillistunud Oldmani esitlemisest.
Selles pole otseselt midagi halba, kui filmi tehakse auhindadele mõeldes või ainult ühele tugevusele toetudes. Aga sel juhul võiks see ka lühem olla. "Süngeimas tunnis" napib huvitavat sisu, mis 126-minutilist kestvust päris õigustaks.
Film kandideerib kuuele Oscarile: parim film, näitleja (Oldman), grimm, operaatoritöö, kostüümid, kunstnikutöö. Oldman ja grimm tunduvad kõige tõenäolisemad võitjad, eriti arvestades, et härra on juba oma 60 aasta juubelile lähenemas ja on vaatamata pikale üsna muljetavaldavale karjäärile vaid korra seni kuldkujukesele kandideerinud.
See juhtus kuus kevadet tagasi spioonipõnevikus "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" ("Tinker Tailor Soldier Spy"), mis tundub tagantjärele "Süngeima tunni" tegijatele võimalik inspiratsiooniallikas, et üldse selle peale tulla, et Oldman võiks mingit vana ja väsinud legendi kehastada.
