KANGELASTEGU: loe, kuidas teismeline päästis ühe enesetappu sooritada tahtnud mehe elu
Nähes silla serval istumas meest, sai 17-aastane Desmond kiiresti aru, et mees plaanib sooritada enesetappu ja alustas temaga vestlust. Loe, mida noormees mehele rääkis, et enesetapja asja pooleli jättis.
Kell oli üheksa paiku õhtul ja väljas vilistas külm tuul. Oli 2015. aasta novembrikuu ja Desmond Powell, kes oli tollal 17-aastane, sammus kodupoole peale pesapallimängu. Ta läks mööda tühja tänavat. Poiss mõlgutas mõtteid kodus ootavast emast, isast ja soojast õhtusöögist. Lähendes Granite'i tänava sillale, märkas Desmond midagi eriskummalist: üks mees istus silla käsipuul. Mehe jalad rippusid sillalt alla otse Merrimack'i jõe suunas. Jalgu ja jõge lahutas umbes 30 meetrit.
Alguses arvas poiss, et tegemist on lihtsalt hulljulge tüübiga, kes istub sillal ja mõlgutab mõtteid. Lähemale minnes hakkas Desmond aimama, mis mehel tegelikult plaanis on. Mees oli kõhna kehaehitusega ja umbes 20. eluaastates. Tal olid seljas tumedad riided ja pesapalli mütsi alt piilusid välja punakad juuksed.
Lähendes ütles Desmond veidi jahmunult: "Hei! Mida sa teed seal?" Samas hoidis poiss nii umbes 2 meetri jagu kaugust, et meest mitte ära ehmatada. Mees vastas: "Ma kavatsen alla hüpata."
Desmondi kirjelduse järgi oli mehe hääles justkui valu. Ta nagu poleks tegelikult tahtnud sillalt hüpata, kuid tundis, et muud lihtsalt ei jää üle.
Seejärel uuris Desmond mehelt: "Sul lapsi on?"
Mees võttis taskust noormehe poole vaatamata oma nutitelefoni ja näitas oma kahe-aastase tütre pilti. Selle peale küsis Desmond, kas mees on mõelnud, mida isa kaotus lapsele tähendab ja kuidas see lapse edasist elu mõjutab. Nad vestlesid järgmised kümme minutit.
Desmond oli rääkimise ajal ettevaatlik, kuid uuris samm haaval, mis meest muserdab ja mis on see, mis paneb teda soovima sillalt hüppama. Mehe sõnul oli ta töötu, näljane ja heroiinisõltlane. Rääkimise ajal oli Desmond mehele vaikselt lähedamale läinud ning ütles, et tema hoolib ja tegelikult hoolivad ka paljud teised. Desmondi jutus ja hääles oli midagi sellist, et ühel hetkel keeras mees ümber ning vaatas noormehele otsa. Ta oli justkui rahunenud ja tuli silla käsipuult ära.
Desmond tutvustas end ja pakkus, et ostab mehele midagi süüa. Nad jalutasid mõned minutid ja astusid sisse sõõrikubaari. Ühel hetkel saabus politsei. Ilmselt oli ka keegi teine silla käsipuul istunud meest märganud. Sireene kuuldes lasi mees sõõrikubaarist jalga, sest ta kartis, et äkki ta arreteeritakse.
Hiljem läks Desmond meest otsima ja kuulis parklas olles ühtäkki, kuidas keegi hüüab tema nime. See oli see sama mees ja ta tunnistas, et lõi kartma ning pani plehku. Imelikul kombel palus aga mees Desmondit, et ta kutsuks politsei, sest siis saab ta abi.
Ajal, mil mõlemad ootasid politsei saabumist, küsis mees Desmondilt, mis on noormehe eesmärgid ja mida ta soovib elus saavutada.
Viisteist minutit hiljem saabusid politseinikud ja viisid mehe minema. Desmond ei saanudki teada, mis mehe eesnimi oli ja mis temast sai. Küll aga tunnustas Manchesteri linn Desmond Powelli tema kangelaslikkuse eest.
Allikas: rd.com
