Õpilane kohustuslikust kirjandusest: praeguse etteantud nimekirja asemel võiks paigas olla kirjanduse raudvara, mida kõik õpilased loevad ja ülejäänud raamatud oleksid vabal valikul
Kooli kohustuslik kirjandus on teema, mis mind, ja loodetavasti ka teisi noori, kõnetab. Lugemine on suurepärane allikas uute teadmiste ja oskuste omandamiseks. Üheks parimaks küljeks lugemise juures pean sõnavara suurenemist ja oskust konstrueerida keerulisemaid lauseid. Seega leian, et kohustuslik lugemisvara ei peaks haridusprogrammist kuhugi kaduma.
Kuulen tihti, kuidas klassikaaslased või sõbrad-tuttavad kurdavad, et „jälle on vaja lugeda" ja „küll see oli igav raamat, pidin äärepealt magama jääma." See ei ole ilmselt see tagasiside, mida õpetajad saada loodavad ja selliselt meelestatud klassiga on ka äärmiselt raske töötada.
Tunnistan ausalt, et ka mina pole kohustusliku kirjandusega väga rahul. On häid raamatuid, mille lugemist naudin ja Eesti kirjanduse alustalasid, ilma milleta läheks osa meie kultuuriloost õpilastest mööda. Ülejäänud raamatud pole minus aga erilist emotsiooni tekitanud.
Olin väga pettunud ja õige pisut ka ärritatud, kui pidime 5.-6. klassis lugema „Hulkur Rasmust" ja „Röövlitütar Ronjat," mida olin lugenud juba 3. klassis. Ühe lahendusena sellele probleemile näen õpilastele suurema valikuvõimaluse andmist.
Praeguse etteantud nimekirja asemel võiks paigas olla kirjanduse raudvara, mida kõik õpilased loevad ja ülejäänud raamatud oleksid vabal valikul. Selline lahendus annaks õpilastele vabad käed ja arvan, et ise valitud raamatut on etem lugeda, kui seda, mis on kohustuslik. Kui raamat ei meeldinud, pole süüdistada kedagi peale enda.
Aga selle lahenduse juures on oma konks - kuidas tagada, et kõik õpilased loevad sama palju ja võrdse raskusastmega raamatuid? See nõuab täiendavat pingutust õpetajalt, kes ideaalis hindab raamatut ning vajadusel soovitab mõnda muud. Kui hakkaksime raamatu paksuse järgi otsustama, siis leiduks kindlasti neid, kes valivad hiiglasliku kirjasuurusega raamatu, kus lisaks on iga pooleteise lehe tagant illustratsioon.
Kohustusliku kirjanduse juures on veel üks nõrk koht - koolid ja koolides omakorda paralleelklassid kipuvad raamatuid samaaegselt lugema ja kui raamatu laenutamisega hiljapeale jääd, võib juhtuda, et raamatukogus(des) soovitud raamatut enam polegi ning otsima tuleb hakata sõprade ja sugulaste käest.
Hetkel kasutusel olev süsteem on toimiv, kuid teatud muudatuste sisseviimine aitaks kindlasti muuta lugemist õpilastele meeldivamaks ja aidata ka neil, kellele lugemine enne ei meeldinud, selle suurepärase ajaviitega sinasõbraks saada. Klassi ees oma raamatu tutvustamine arendaks ka avaliku esinemise oskust ning julgustaks õpilasi proovima ka teisi žanre.
