ARVUSTUS | "Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused" - endiselt hambutu komöödia, kuid ka selliseid filme on vaja
"Klassikokkutulek" ja selle järg on nagu Kannu kõrtsis esinev Patune Pool - üksi ikka vaatama ei läheks, aga seltskonnaga oleks iroonilisel kombel isegi tore ja võibolla on paar hetke isegi nauditavad. René Vilbre "Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused" on sarnaselt esimesele kohati labane, seksistlik ja korduvaid nalju täis, kuid seekord on tunda peategelaste vahel reaalset ekraanikeemiat, mistõttu juhtus midagi, mida ei oodanud - hakkasin tegelastele kaasa elama.
"Klassikokkutulek" oli 2016. aastal ehe näide, et ka selliseid filme on vaja, sest tõestas, et Eesti kinopublik käib endiselt massilised omatoodangut vaatamas, sest ega "November" või Maimikute uus film ei kujune eales selliseks kinohitiks, kuigi minu silmis võiksid, aga reaalsus töötab paraku teistmoodi. Kino edetabelid on näidanud, et eestlastele meeldivad komöödiad ja animatsioonid. Nii et kui kinodes pole esimesel kohal mõni Pixari film, siis on seal "Viiskümmend vabastatud varjundit" (ka seda saab komöödiana võtta) või vahel ka mõne pikema seeria uus osa, nagu ka nüüd - seeria uus osa, mis on ühtlasi ka komöödia ja omatoodang. Kõik märgid viitavad hitile, kuigi näiteks Soome versioon "Klassikokkutuleku" teisest osast polnud sugugi enam nii edukas kui esimene.
"Klassikokkutulek" ja selle järg tehti juba ära nii Taanis kui ka Soomes ning ka seal edukad olnud filmid tõestasid, et antud formaat töötab. Kolmas osa, mis meil on plaanis 2019. aastaks, sai Taanis valmis 2016. aastal, kuid soomlased pole selleni veel jõudnud.
"Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused" pole sugugi unikaalse sisuga, mis oleks justkui kohane ainult Skandinaaviale või Baltimaadele. Juba taanlaste algne lugu oli ilmselgelt mõjutatud 2009. aasta ülemaailmsest USA hitist "Pohmakas" ("The Hangover") ja ka neid tehti kokku kolm osa, kuigi nende kvaliteet läks iga korraga ainult halvemaks.
Õnneks läks meie "Klassikokkutulek" teise osaga paremaks - enam ei mõju film nagu lavastaks režissöör esimest korda komöödiat ja nagu teeksid näitlejad esimest korda nalja. Seekord on naiskonnas sügavalt pettunud Andrese (Ago Anderson), kohe-kohe abielluva rokkstaari Toomase (Genka) ja abielumere karidele jõudnud Mardi (Mait Malmsten) vahel ka reaalne ekraanikeemia, mida pole üritatud sarnaselt esimesele osale läbivalt labaste ja lollide naljadega sõprusena esitada. Kõik kolm mõjuvad loomulikult ja buddy komöödia puhul ongi see kõige olulisem ja kõik ülejäänu, mida tahaks korralikult teiste palju paremate filmidega kõrvutades kritiseerida, kaob kuskile sinna tahaplaanile.
Olgugi, et idee sündist Taanist, on tegu läbi ja lõhki Eesti filmiga - siin on tavalised Eesti inimesed (kui tavaline Eesti inimene oleks copywriter, muusik ja millega iganes Andres tegeleb) ja tavalised probleemid, milleks on muidugi keskeakriis ja naised ehk suutmatus, kas naist rahuldada, leppida pehmoks muutumisega või üldse naist leida ja maadelda hirmuga, et äkki polegi minu jaoks kedagi. Need probleemid ongi filmi ainsad teemad - siin pole midagi muud. Isegi mitte katset midagi sügavamat öelda nagu paljudes maailma parimates komöödiates, mis pole sugugi meelde jäänud seksinaljade, vaid ikka inimhinge puuriva huumoriga.
Samas jõuan ringiga tagasi kolme peategelaste ekraanikeemia ja nende probleemide juurde - nende mured lubavad siiski vaatajal samastuda, sest olgugi, et kõik on keeratud üle võlli, siis kajab neis ikka mingi tõde. Andres ei leia elukaaslast, mistõttu kohtleb iga järgmist kohatud naist põlgusega. Toomase eneseuhkus on maatasa tallatud, sest tema uut albumit nimetatakse pehmeks, kuigi valas sellesse kahe aasta jooksul oma hinge. Nüüd arvab mees, et abielu ja armumine ongi see, mis on ta pehmeks teinud, saamata seejuures aru, et see pole mitte probleem, vaid progress. Mart püüab oma abielu päästa, kuid teeb seda hoopis valel eesmärgil ja veel vääramate vahenditega.
Lõpuks on alati Andres see mõistuse hääl, mis teiste südametunnistusele koputab ja mehed tagasi maa peale toob. Filmis pole küll suuri allegoorilisi stseene, sest enamjaolt on kõik üheselt mõistetav, aga üks stseen haua, kirstu ja sinna alla jäänud Genkaga oli tore, sest isegi kõige piinlikumas või ebamugavamas olukorras saavad tegelased oma tunnetest, muredest ja hirmudest rääkides lahendada kõik probleemid loo viimaste minutite jooksul.
See stseen on niivõrd tuttav kõikidest maailma (eriti USA) komöödiatest, sest enamjaolt on struktuur sama - kogu filmi aja muutub komöödia aina absurdsemaks, kuni muutub lõpus tõsiseks, et olulised teema välja tuua ja taaskord pooliku naljaga lõpetada ja kolmas osa sisse juhatada. Ja vahel ongi selliseid filme vaja.
"Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused" on tore film, mida ei pea vaatama, sest ega elus või filmikunstis selle võrra midagi paremaks ei muutu, aga kinno siiski sattudes võite avastada, et see on üks äge seltskonnafilm, kus ühes naljas mainitakse ka küüditamist. See oli ühtlasi ka filmi parim nali.
