VÄÄRTFILMID | 10 alahinnatud filmi, mida peaksid kõik vaatama

Kõrgelt hinnatud režissöörid teevad ka vigu, mis tähendab, et ka nende filmide hulgas võivad olla mõned, mida nad ise häbenevad, kuid vahel juhtub hoopis vastupidine: publik ei lähe kinno vaatama ning kriitikud jagavad negatiivseid arvustusi filmidele, mis on suurepärased, kuid lihtsalt valesti mõistetud või liiga omast ajast ees. Mõnel juhul kiidetakse film ka omal ajal ulmelistesse kõrgustesse, kuid unustatakse seejärel täielikult. Teie ees on 10 alahinnatud filmi, mida peaksid kõik vaatama.

1. "Surmakindel" ("Death Proof",2007)

Quentin Tarantino ”Surmakindel” oli osa tema ja Robert Rodriguezi projektist ”Grindhouse”, mis väljaspool USA-d jõudis kinodesse kahe eraldi filmina. Nii ka Eesti kinodega. Kahjuks ei leidnud "Surmakindel" omal ajal publikut ning Tarantino pikaaegsed fännid leidsid, et see on režissööri nõrgim film. Seda näitab ka Rotten Tomatesi 65% koondhinnang, kuid ajapikku on filmi kõrgemalt hindama hakatud.

"Surmakindel" on Tarantino karjääri üks kõige erinevamaid filme - jah, siin on ka pikad dialoogistseenid ja palju vägivalda, kuid loo struktuur ning tegelased erinevad väga palju režissööri varasematest töödest. Mina olin üks nendest, kellele film esialgu ei meeldinud, kuid peategelaste võitlus eriti pahelise kaskadöör Mike'iga (Kurt Russell) pani mind hindama hoopis Tarantino oskust lavastada suurepäraseid tagaajamisstseene autodega ning soovi teha midagi teistsugust.

2. "Duell" ("Duel",1971)

David Manni (Dennis Weaver) teele jääb tsisternveok, mille juht teda mööda ei lase. Kui David lõpuks veokist möödub veokist, üritab juht iga hinna eest kätte maksta.

Enne, kui linastus klassikasse kuuluv Steven Spielbergi "Lõuad" ("Jaws), jõudis noor režissöör teha veel ühe õudusloo, mida pole paljud näinud ja mis ei tõusnud nii suureks hitiks kui "Lõuad" - selleks oli "Duell". Lugu mehest, keda ajab eikuskil taga teadmata motivatsioonide najal käituv rekkajuht tohutut koletist meenutava roostes masinaga, jääb kauaks ajaks kummitama, sest erinevalt "Lõugadest" on filmis rohkem realistlikkust. Samas näitab film, kuivõrd hästi oskab Spielberg väga lihtsate vahenditega pinget luua.

3. "Päikese impeerium" ("Empire Of The Sun",1987)

"Lõugade", "Kolmanda astme lähikontaktide", kahe esimese Indiana Jonesi filmi, "E.T. the Extra-Terrestrial" ja "The Color Purple" edu järel valmis Spielbergil väga noore Christian Bale'iga "Päikese impeerium", mis kujutas aega, mile Teise maailmasõja ajal 1941. aastal vallutas Jaapani armee Shanghai. Linnas elanud Briti aristokraatide perekonnast eraldatud perepoeg satub seejärel Jaapani vangilaagrisse, kus ta peab võitlema nii nälja kui ka surmavate haigustega.

Film nomineeriti küll 6 Oscarile, kuid tänu Spielbergi aina õitsevale karjäärile ning hiljem valminud Indiana Jonesi kolmandale filmile, filmiajalugu teinud "Jurassic Parkile" ja "Schindleri nimekirjale" on "Päikese impeerium" jäänud suures osas tähelepanuta. See on suur film täis ehedaid emotsioone ning Spielbergile omast oskust leida inimlikkust kohtadest, kus seda on raske leida.

4. "Komöödiakuningas" ("The King Of Comedy",1982)

Martin Scorsese komöödia "Komöödiakuningas" oleks olnud suur hitt, kui see poleks ilmunud režissööri niigi viljakal perioodil. Alles olid linastunud "Taxi Driver" ja "Raging Bull" ning publik ootas temalt midagi enamat kui komöödia mehest, kes üritab meelelahutusäris läbi lüüa. Scorsese ja Robert De Niro võinuks veel komöödiaid teha, sest see tuleb neil hästi välja.

5. "Veidrad ajad" ("Strange Days", 1995)

Kathryn Bigelow on tuntud eelkõige "00:30" ("Zero Dark Thirty"), "Piinakambri" ("The Hurt Locker") ja "Murdepunkt" ("Point Break") poolest, kuid 1995. aastal valmis tema käe all häiriv tulevikunägemus "Veidrad ajad", mis sobib tänasesse päeva suurepäraselt.

6. "Unetus" ("Insomnia",2002)

Christopher Nolani ("Pimeduse rüütel", "Tähtedevaheline", "Dunkirk") karjääri ainuke otsene uusversioon jäi teenimatult tähelepanuta, kuigi film pakub nautimiseks Al Pacino ja Robin Williamsi suurepäraseid näitlejatöid.

"Unetus" pole nii unikaalne kui "Memento" ning selles puudus suurejoonelisus, mis on olemas "Pimeduse rüütlis", "Lõppvaatuses" ja "Alguses", kuid tegu on Nolani karjääri peaaegu ainsa filmiga, millel pole neid elemente vaja, et õnnestuda.

7. "Paanikatuba" ("Panic Room" 2002)

David Fincheri "Kaklusklubi", "Benjamin Buttoni salajane elu", "Lohetätoveeringuga tüdruk", "Sotsiaalvõrgustik", "Sodiaak", "Seitse" ja "Kadunud" on kõik suurepärased teosed, mida võib alati leida parimate filmide nimekirjadest, kuid Fincheri karjääris on kaks filmi, millest enam palju ei räägita: "Mäng" ("The Game") ja "Paanikatuba" ("Panic Room").

"Paanikatuba" on lugu emast (Jodie Foster) ja tütrest (Kristen Stewart), kes on sunnitud oma uude majja kolides põgenema sinna ehitatud paanikatuppa, kui kolm sissemurdjat majas peituvat varandust kätte tahavad saada.

"Paanikatuba" on visuaalselt nauditav, tehniliselt keeruline ja stiili poolest väga jõhker film, milles pole tõesti hilisemale Fincherile omaseid elemente (keerulised karakterid, erinevatel aegadel jutustatud lugu), kuid filmis on olemas tehniline julgus eputada efektsete kaadritega, mis tormavad läbi maja erinevate korruste, kasutades selleks võimatuid kaameranurki, mis omakorda annab mõista, et kasutatud on arvutiefekte. Fincher kasutab arvuti abil kaadrite täiendamist kogu aeg ("Kadunud", "Sodiaak"), kuid "Paanikatoas" ei varja ta seda ning tulemus on suurepärane.

8. "Vahetus" ("Changeling",2008)

Clint Eastwoodi (”Sully”, ”Ameerika sniper”, "Armutu", "Gran Torino", "Saladuste jõgi") 3 Oscarile kandideerinud "Vahetus" põhines tõestisündinud lool 1928. aastast, mil teadmata kadunud poega otsinud üksikema Christine Collins (Angelina Jolie) alustas võitlust Los Angelese politsei vastu, kes olid aitamise asemel rohkem huvitatud oma maine säilitamisest.

Filmi nimetati kriitikute poolt tavaliseks ning leiti, et puudu on nüansseeritusest, kuigi kiideti näitlejaid ja lugu. "Vahetus" on Eastwoodi režiitöö ja Jolie näitlejavõimekuse meistriklass, mis oleks pidanud kandideerima rohkematele Oscaritele ning võitma need kõik.

9. "25. tund" ("25th Hour",2002)

Seda režissöör Spike Lee ühte parimat filmi peaks juba vaatama alloleva monoloogi pärast. Paha ei tee ka Edward Nortoni, Rosario Dawsoni, Brian Coxi ja Philip Seymour Hoffmani osalus.

10. "Valvurid" ("Watchmen",2009)

Zack Snyder on hea režissöör, kuigi "Sucker Punchi", "Terasmeest" ,"Batman vs Supermani" ja "Õigluse liigat" võib ämbrisse astumiseks. Snyderi karjääri parim film on aga Alan Moore'i koomiksiromaani põhjal valminud meisterlik "Valvurid", mis on ühteaegu suurepärane ekraniseerin ja üks parimaid superkangelasefilme, mis pole loodud DC ega Marveli poolt.

Kui vaadata, siis kindlasti filmi Ultimate Cut versiooni.

Vaata lisaks:
Viis suurepärast filmi, mis kunagi valmis ei saanud.
5 järjefilmi, mida me tõenäoliselt kunagi ei näe.