ARVUSTUS | Tšiili Oscari-lootus "Fantastiline naine" vääriks peaauhinda
Ma vaagisin eri variante ja leidsin, et ei saa arvustust koostada, kui ei paljasta vähemalt üht infokildu, mida oleks huvitavam ise avastada. Nii et huvilised vaadaku parem enne film ära.
LOED IKKA EDASI? Hea küll. Lugu algab ühe mehe ootamatu surmaga. Tema oluliselt noorem tüdruksõber ja elukaaslane (Daniela Vega) otsustab, et ei kõnni lihtsalt niisama minema, vaid astub vastu mehe tigedale endisele perekonnale, kelle too jättis, et saaks temaga koos olla.
"Fantastiline naine" on vaatajalt avatust ootav film. See on juba teema ja peategelase tausta poolest pigem raske vaatamine, lisaks on see nn seisundifilm, kus sündmuste asemel on keskse tähtsusega peategelase meeleseisundid. Kui nendega samastuda ja/või neid omaks võtta ei suuda, siis vaataja ilmselt lõpuni vastu ei pea.
Režissöör ja üks stsenarist Sebastián Lelio on võib-olla just meeleseisundite rõhutamiseks valinud ka lähenemise, et peategelanna on tihti suures plaanis ekraanil, kaamera jäädvustamas kõiki tema ilmete ja sisepingete sillerdusi.
Ja see lähenemine toimib imehästi, kuna Daniela Vega nägu ongi äärmiselt väljendusrikas, ilma liigsele miimikale rõhumata. Ta suudab palju edasi anda, ilma et püüaks liiga ilmseks muutuda. Ma tundsin, et võimatu on mitte talle kaasa elada ja tema valu mitte mõista.
Nii mõnelegi vaatajale pole kindlasti vastuvõetav see seksuaalvähemuse grupp, kuhu tegelanna ja ka Vega ise kuuluvad – aga tema läbielamised on siiski inimlikul pinnal universaalsed ja mõistetavad. Kes poleks tundnud seda valu või ebameeldivustunnet, kui sulle tähtis grupp sind välja heidab või eirab, sest sa oled selline nagu sa oled ega saa sinna parata.
Ma tean ka isiklikust kogemusest, kui keeruline on teist inimest pärast sellist elumuutust igas mõttes aktsepteerida, isegi kui ei häiri, et „mida ta endaga teinud on”.
Kokkuvõttes pean ma Vega näitlejatööd suurepäraseks, see on hingestatud ja mällusööbiv, julge ja pühendunud sooritus, mis vääriks parima näitlejanna Oscarile kandideerimist.
Sellest võimalusest jäi ta paraku ilma, sest Ameerika Filmiakadeemia oli tänavu „poliitilistel põhjustel” nominatsioone jaganud juba vähemalt kahele näitlejannale – Meryl Streep filmis "Salajased paberid" ("The Post"), Mary J. Blige Netflixi filmis "Mudbound" – ja ilmselt sai jaks otsa. Eks Jared Leto sai ka juba sarnase töö eest mõne aasta eest Oscari kätte ("Dallas Buyers Club"), mis siin enam raisata, eks ole.
Aga kui keskenduda põhilisele – et mida "Fantastiline naine" ise pakub – siis rullub vabameelse ja nõudliku vaataja ees lahti liigutav lugu armastusest ja lootusest. Neidsamu teemasid käsitlevad veel vähemalt kaks kiidetud mullust filmi, aga erineva nurga alt, nii et kolmest kokku saaks päris uhke kinoelamuse-triumviraadi.
Kui masendavalt kõle draama "Armastuseta" ("Нелюбовь") näitab, kuidas elu ilma armastuseta jätab meid ka ilma lootuseta, ning oluliselt helgem "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name") meenutab, kui palju lootust võib armastus ellu tuua, siis "Fantastilise naise" sõnum jääb kuhugi nende vahele. Näeme, kuidas keegi saab elu suhtes lootust, kui leiab armastuse, ja siis kaotab selle. Tegelanna elu kulgeb nii naudingus kui ka piinas, nagu suure armastuse puhul võib juhtuda.
Kokkuvõttes on "Fantastiline naine" tugev teos ja mul oleks täitsa hea meel näha seda võõrkeelse filmi Oscarit võitmas... kuigi "Armastuseta" on samuti vinge ja kunstiliselt isegi ambitsioonikam.
