ARVUSTUS | "Puu all" on musta huumoriga vürtsitatud inimlik film
Naabermaja perekonnad lähevad täiesti käest ära, sest kui päris alguses tundub mõlema osapoole jutt küllalt mõistlik, on tulemas veel suuremaid üllatusi ja need üllatused ei ole head. Baldvin ja Konrad võtavad ühel ilusal päeval jutuks teema, et ühel naabritest kasvab nende territooriumil suur puu, mis varjab päikesepaistet terrassile.
Sõnavõtud on rahumeelsed, kuni sekkub üsna kibestunud ja riiakas Baldvini naine. Temal on asjadest omad arusaamad ja asi hakkab kruvima uusi mõõtmeid ja seda mitte normaalse lahenduse poole – vastupidi. Puu on siin hoopis teisejärguline, ent lõpplahendust vaadates tekib küsimus, et oleks olnud hoopis parem see neetud puumürakas maha saagida?
"Puu all" räägib inimestest, nende probleemidest, suhetest, sisemistest pingetest ja olukordadest, kuhu nad ühel või teisel moel satuvad. Lahendused on juba käega katsutavad, aga alati on olemas keegi, kes tekitab uued pinged, et tsirkus saaks taas alata. Film räägib loo meist kõigist. Inimesed – me pole kunagi millegagi rahul, alati vingume ja viriseme ja süüdistame oma hädades teisi, tekitame ka konflikte, kui vaja ja kerime selle siis nii üle võlli, et lõpuks läheme uuele ringile uusi konflikte tekitama, justkui neid samal ajal nautides, sest meie enda hinged on haiged ja me vajame justkui kättemaksu ja elame neid mõtteid ja tundeid välja täiesti vales kohas ning tagajärjed pole ilusad.
"Puu all" ei muutu suhtedraamade osas kordagi venivaks ning ei pigistata ka liigselt mahla välja. Ma ei taha rääkidagi, mis lõpus juhtub, sest see peab jääma hea kinokülastaja kirsiks tordil. Film on väga hea, ehkki „hea“ ei tähenda, et sellist käitumist nagu siin näidatakse, peaks järele tegema või eeskujuks võtma. Naabrite puud maha saagima ei tasu minna ja hoia ka lemmikloomad igaks juhuks kodus! Mine sa tea...
"Puu all" on musta huumoriga vürtsitatud inimlik film, milles oli üksteise suunas „pori“ loopivaid naabreid šokeerivalt põnev jälgida, mistõttu pakkus see suurepärase kinoelamuse.
