Veera Tolli-Baskin rääkis "Kuuuurijale", kuidas Tiit Ojasoo ja Indrek Saar Eino Baskinilt teatri käest võtsid: ta oli näost hallikas-sini-valge, ei öelnud mitte midagi, läks kööki ja hakkas nutma

Armastatud näitleja ja lavastaja Eino Baskini lesk Veera Tolli-Baskin on lugu endas kandnud aastaid, kuid leiab nüüd, et rahvas peaks teadma, missugust valu ja üleelamist tema armastatud abikaasa aastaid tagasi üle elas.

Veera Tolli-Baskin andis „Kuuuurijale“ intervjuu ja rääkis tollal toimunust. Eino Baskin ei jaganud rahvaga oma üleelamisi, kuid nüüd otsustas seda teha tema abikaasa. Tolli-Baskini sõnul pole lavastaja Tiit Ojasoo oma vigadest midagi õppinud ja just see on põhjus, miks otsustas ta oma looga välja tulla.

„Kui palju võib ühele ja samale inimesele anda andeks, kui ta järeldusi ei tee? Võib-olla inimesed saavad aru, et siiski päris ausa inimesega tegemist pole!“ sõnas Veera.

Veera räägibki NO-teatri juhist Tiit Ojasoost, kelle ümber on viimasel ajal olnud palju skandaale. Veera peab andestamisjutu all silmas Ojasoo peksmisjuhtumit, mida vabariigi president kutsus lavastajale andeks andma. Tolli-Baskin peab silmas seda, et lisaks näitlejannale, kellele Ojasoo füüsilisi kannatusi tekitas, põhjustas Ojasoo tohutut valu ja üleelamist ka tema abikaasale. Naine rääkis, kuidas Eino Baskin ligi 20 aastat oma teatrile kodu otsis. Ja kui ta lõpuks selle hoone leidis ja teatriks ümber ehitas, tuli Tiit Ojasoo ja võttis selle Eino Baskinilt ära.

„Oli 2004. aasta, 17. juuni, Eino sai 75-aastaseks. Suured pidustused, oli ilus etendus ja pärast bankett. Ojasoo tuli lavale, rääkis Einost ülivõrdses vormis,“ sõnas Veera.

27-aastane Tiit Ojasoo oli 2004. aastal Vanalinnastuudio kunstiline juht. Tänane kultuuriminister Indrek Saar oli toona Vanalinnastuudio direktor ja Eino Baskin oli omaenda loodud teatri lavastaja.

„Me tulime koju pool 4 hommikul. Kell 10 hommikul helistab Saar Einole ja palub tal teatrisse kohale tulla, teades, et inimene on meeletult väsinud ja haige. Eino läks, ei ole teda tund, ei ole teda kaks. Ja siis kui hakkas peaaegu kolm tundi täis saama, panin riidesse, et minna teatrisse, et midagi on juhtunud. Hakkan uksest välja tulema ja Eino hoiab kella peal kätt. Ta oli näost hallikas-sini-valge. Ta ei öelnud mitte midagi, läks kööki ja hakkas nutma. Kui naisterahvas nutab, me aktsepteerime seda rohkem, aga kui hakkab meesterahvas nutma – see ikkagi läheb hinge. Mõne aja pärast suutis ta ainult öelda: mul enam ei ole teatrit. Visati terve teater tänavale. Ta elas meeletult üle seda oma näitlejate pärast. Ma tookord ehmatasin, et Eino sureb mu käte vahel, “ meenutas Tolli-Baskin. Naine ütles, et ei suuda NO99 teatrist isegi mööda sõita ning seda ei suutnud teha ka Eino Baskin ise. „Ta ei astunud kordagi üle läve. Samuti ka Aarne Üksküla,“ sõnas Veera.

Ojasoo ütles toona, et näitlejaid hakatakse palkama väljast ja nii otsustaski ta 59 püsipalgal olnud töötajaist koondada ligi 30. Projektipõhise teatri nimeks sai NO99.

„Ma olen sellel teemal avalikkuse ees ka põhjalikult rääkinud. Tol hetkel tehtud otsused tulenesid sellest, et teater oli sügavalt miinuses. Teatri koosseis oli vaja oluliselt vähendada, et saada uuesti teater finantsvõimelised ja maksta oma arved ära,“ sõnas kultuuriminister Indrek Saar. Eino Baskin koos oma trupiga koondati, Baskini teatrit uuesti finantsvõimeliseks ei muudetud, vaid vabastati koht Tiit Ojasoole ja tema loomingulistele ambitsioonidele.

Aarne Valmis rääkis „Kuuuurijale“, kuidas Eino Baskin võttis temaga ühendust ajal, mil Baskini trupp oli üleöö tänavale visatud. Valmis aitas üdini haigel mehel enne surma luua veel üks teater, et mitte anda alla elu raskustele ja ebaõiglusele, mida Baskinile oli seoses Vanalinnastuudioga tehtud. Eino Baskin nimetas uue teatri Vana Baskini teatriks ja alustas kõike enne surma nullist.