Küsimusele, millal lavastaja viimati piirilinna sattus, vastas ta müüti murdes, et enamik eestlasi satuvad sinna haruharva: "Käisin umbes poolteist aastat tagasi. Käisime Narva-Jõesuus, mõtlesime, et teeme pisut Eesti-sisest puhkamist ja siis käisime Narvas ka ringi."

"Ma ei tea, millega võrrelda, sest olen siin esimest korda aga arvan, et kindlasti on," vastas mees, kas üritusel on ka erilise asukoha tõttu teine mekk küljes. "Juba see teekond on teistsugune. Mina tulen Lõuna-Eestist, meil see vahemaa on umbes 250 kilomeetrit, siis see vahemaa tuli kahe päeva peale ära jaotada ja see tegi selle tulemise ikka päris eriliseks. Hakkasin eile pärast tööpäeva juba tulema."

Kuidas mees aga tunnustusse suhtub, vastas Noormets, et on tõepoolest meelitatud: "See on väga oluline. paistab, et need asjad on kuidagi korda läinud, märkimist väärinud, mis on tehtud. Inimesel on ikka hea meel, kui tema tehtud asju tähele pannakse. See on ikkagi tööauhind, siin pole niivõrd tegemist sellega, missugune mõni inimene on, aga mida ta teinud on ja seda meeldivam see on."

"Eestis on enamasti ikka asjad hästi," rääkis mees, kuidas tema mätta otsast vaadatuna elu kodumaal on. "Olen viimasel ajal päris palju käinud Eestist väljas ja mina teatritegijana olen või sees ja luksameti peal. Kui räägin väljaspool Eestit elavatele sõpradele, et olen mitukümmend aastat olnud teatris tööl ja selle eest maksab riik mulle kuupalka, siis nad ei taha uskuda, nad arvavad, et tahan neid nöökida."

Lõpetuseks rääkis mees loo, kuidas sõitis Tais taksoga ning juhile rääkides, kui väike on Eesti rahvaarv, ent mis meil kõik olemas on, ei suutnud Banbkoki taksojuht teda uskuda. "Kui me seda asja kõrvalt ei näe, siis on meil tunne, et see asi on halvasti ja pudeneb käest ära, aga see on ääretult oluline kooslus, mis meil siin olemas on."