“Ma ise olin Miamis väikeettevõtjate messil ja üks hetk hakkasid kõigil telefonid helisema ja värisema ja hakati rääkima, et on toimunud koolitulistamine," rääkis naine, kuidas tema juhtunust teada sai. "Minuni jõudis veel uudis, et vahepeal on üks meie endine ujuja kadunud – kas keegi on midagi kuulnud Nicholasist, kas keegi on näinud? Kui ma messilt lahkusin, sain sõnumi, et Nicholas on meie seast lahkunud," rääkis Liivand päevast, mil üks tema õpilane suri.

“Kõige hirmsam on see, et nägin teda võistlustel neli päeva varem. Kutsusin teda viikingiks, sest ta oli rootsi-ameerika ujuja. Tema ema on Rootsist pärit ja me väga tihti rääkisime, kuidas oleks võistelda kasvõi Eesti ujumisvõistlustel ja kuidas ta võiks esindada Rootsit rahvusvahelistel võistlustel,” meenutas naine.

"Nicholas sai just kaks nädalat tagasi stipendiumi Indianapolise Ülikoolilt ja mul oli väga hea meel selle üle, tervitasin nii teda kui treenerit. Ma rohkem temaga rääkida ei saanud, kuna ta oli oma võistluselemendis. Teada neli päeva hiljem, et need nõuanded ja õnnitlused kahjuks jäidki tol päeval õnnitlusteks, oli raske. Terve öö ei saanud ma magada ja kui järgmisel päeval läksin ujulasse, siis kogu ujumisringkonnal oli kõhe tunne, aga arvan, et kogu keskkonnal on olnud väga raske magada ja oma mõtetes olla," vahendas ujumistreener meeleolusid.

Naine, kes ise elab koolist 15-minutilise sõidu kaugusel ning rääkis, mis USA-s pärast šokeerivat sündmust toimub: "Koolimaja on ikka veel kinni. Järgmine nädal peaksid õpetajad sisse saama, aga lapsevanemad on palunud selle maja maha lammutada. Ujula vetelpäästja vend oli seal samas koridoris, kus tulistamine toimus. Vetelpäästja rääkis, et ta vend ei suuda kooli minna. Ma näen ümberringi, kuidas lapsevanemad ei julge oma lapsi isegi kooli viia, sest reaalsus on see, et koolitulistamisi sellel aastal on liiga palju olnud. Nädal aega tagasi käisin koolis rääkimas Eesti 100 kohta, mul oli kõhe. Kahjuks noored kardavad ka üksteist."

"Väga paljud vanemad arvavad, et peaks lapsed koolist ära võtma ja koduõppele viima. Vanematel on väga raske hetkel – neil on valik viia oma laps kooli, kus ta vähemalt sotsialiseerub ja räägib teistega ja teeb õppetööd koos teiste õpilastega või võtta laps koolist ära ja ise teda õpetada. Neil on väga raske vastata, kuidas edasi," tundis Liivand kaasa emadele-isadele, keda juhtub puudutab.

Lõpetuseks rääkis naine relvaseadusest, mis on pärast juhtumit suure tähelepanu all: "Keegi ei ütle, et me ei taha, et relvi üldse ei müüdaks, me tahame, et see oleks seadusega paika pandud, et igaüks neid kätte ei saa."