Ene Ergma haigusest vaevatud tennisekäsi sattus Georgi Rene Maksimovski meheliku surve alla: ma ei osanud arvata, et ta nii vingelt surub
“Kahjuks juhtus see, et minu muidu tugev tennisekäsi oli juba enne kätlemist väga valus ja kui see sattus selle kõva meheliku surve alla, siis see valu muutus juba selliseks, et ma ei suutnud ennast enam taltsutada ja hakkasin seda raputama,” sõnab Ergma Publikule. “Mõelge, kui teil on üks koht valus ja keegi paneb sinna veel ühe kõmaka juurde — arvan, et teie ei hakka ka rõõmust hüppama, et oi kui tore see on. Mul on lihtsalt praegu ühe liigesehaiguse teravnemine. Mõne teise mehega lõin ma seal rusikad kokku ja palusin oma kätt mitte suruda, aga ma ei saanud ju presidendi abikaasale öelda, et ärge suruge, lööme hoopis rusikatega kokku. Siis oleks jällegi olnud skandaal, et mis nüüd toimub. Ma ei osanud arvata, et ta nii vingelt surub.”
Terve nädala kestev Eesti Vabariigi suur pidu kulmineerus eile õhtul Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uues peahoones Tartus, kus toimus president Kersti Kaljulaidi vastuvõtt ja pidulik kontsert. Eesti Vabariigi 100. juubelile pühendatud vastuvõtule oli kutsutud ligi 1500 külalist nii Eestist kui ka välismaalt. Kuidas jäi üritusega rahule aga Ene Ergma? “Teate, mul oli kahju inimestest. Kas te olete seisnud ning kuulanud kontserti ja nelikümmend minutit kõnet püstijala, kui kõik seisavad üksteise kõrval, liikumisruumi ei ole? Minu arust oli mõttetu inimesi rohkem ühte kohta kokku ajada ja mitte anda neile võimalust liikuda. Minul endal seda probleemi ei olnud, kuna mina istusin, aga see oli väga väikesel osal inimestest ju,” kurdab Ergma.
Lisaks tekitas Ene Ergmas negatiivseid emotsioone ka teater NO99 poolt kokku pandud kunstiline programm. “Nüüd ma ütlen täiesti otseselt välja. Eile ma ütlesin niimoodi, et ma olen ilmselt nii vana, kuigi ma olen olnud suur teatraal ja näinud kõiksuguseid asju, aga see ei olnud juubelikontsert!” põrutab Ergma. “Mulle on helistanud paljud inimesed, kes on ikka olnud ka väga kõva kultuuritegelased, ja nad ei saanud sellest aru — aga mida te tahate siis teistest inimestest? Inimesed tahtsid näha midagi kindlat ja sooja, aga see ei ole tavaline etendus ju. See ei ole koht, kus näidata, kui vinge tegija keegi on.”.
Eesti 100. juubeli vastuvõtult oskab Erga ainsa positiivse asjana tuua välja selle, et meie riik sai saja aasta vanuseks: “See on ju postiivne, aga kahjuks ei saa me muidugi öelda, et meil oleks olnud sada ilusat aastat. Ega ka Soomel ei olnud kõik need sada aastat õnnelikud, kui oli sõda ja väga rasked ajad, aga neil oli ikkagi oma riik — meil polnud peaaegu üle poole sellest ju oma riiki. Sellegipärast on see ju aga omaette väärtust, sest ma olen mõelnud enda vanemate peale, kes lahkusid ka enne, kui meil tekkis oma riik, ja kuidas nemad ootasid seda. Me oleme selles mõttes õnnelikud, et meie nägime selle ära ja näeme seda. Oma riiki tuleb armastusega üles ehitada. See on nagu laps — kui te ei hooli sellest, siis see laps läheb ju ära.”
