ARVUSTUS | Steven Soderberghi psühholoogiline thriller "Unsane" on igavavõitu iPhone'i film

Berlinale põhivõistlusprogrammis (väljaspool võistlust) linastunud Steven Soderberghi psühholoogilise thrilleri "Unsane" puhul on kõige suuremaks kõneaineks, et see on filmitud iPhone'i abil. Soderberghi eksperiment tuua kinno telefoniga filmitud linateos ei ole muidugi esimene, tuntud iPhone filme on veel, näiteks ka meil linastunud "Tangerine", kuid siiski pakub see kõneainet. iPhone'i visuaalia on aga esteetiliselt ebaatraktiivne, kuid vähemalt osaliselt selle konkreetse žanri ja loo puhul töötab.

Lugu räägib naisest Sawyer Valentinist (Claire Foy), kes on kolinud teise linna, korraldanud ümber kogu oma elu, et teda igal pool jälitanud maniakaalsest mehest (Joshua Leonard) vabaneda. Uues linnas hirmud aga ei kao. Otsides abi läheb Valentini psühholoogi juurde, kuid leiab end järgmisel hetkel hullumajast, kus teda vastu tahtmist kinni hoitakse. Ja üllatus-üllatus - seal satub naine silmitsi oma ahistajaga, kes on asunud tööle kliinikusse ja kelle võimu alla Valentini nüüd ebameeldival kombel satub.

Eriti alguskaadrite puhul, kus on filmitud põõsaste vahelt ja varjust, jätab iPhone abil toodetud pilt mulje nagu keegi jälitaks, jälgiks naist, filmiks teda oma telefoniga. Samuti sobib telefoni kokkusurutud pilt hullumaja klaustrofoobsesse, tumedasse ja ebameeldivasse atmosfääri, mida filmitegijad on soovinud luua. Teisalt kui iPhone mingites kohtades end ka õigustab, siis kaotab see tähenduse teistes, kus telefon lihtsalt tehniliselt ei võimalda lugu nii efektselt edasi anda ja kogu asi hakkab näima pigem koomilise koduvideona.

Kui visuaalist edasi minna, siis kõige parem osa filmist on Claire Foy ("The Crown"), kes kehastab ka Lisbeth Salanderit Stieg Larssoni alustatud Millenniumi seeria neljanda osa "See, mis ei tapa" (inglisekeelse pealkirjaga "The Girl in the Spider's Web") novembris linastuvas ekraniseeringus. Sawyer Valentini on pealtnäha tugev ja olukorda valitsev, kuid naise sisemuses valitseb kaos ja näriv hirm, mis kunagi ei lahku. Foy tuleb selle närvivapustuse äärel oleva naistegelase edasi andmine meisterlikult välja. Kuigi tegemist on selles loos nn. ohvriga, ei ole ta mingi süütu lambuke, ka hullumajas põhjustab naise äkilisus ja suutmatus end ohjeldada küllaga probleeme, eelkõige talle endale.

Kui tahta kõike siduda täna aktuaalsete Time's Up ja #Metoo liikumistega, siis film kõnetab kindlasti ka seda temaatikat näidates läbi fiktsionaalse ja lõpuks veriseks kiskuva loo olukorda, kus ohvrit ei usuta, ei võeta tõsiselt. Lisaks toob film esile inimeste väärkujutelmad teistest – Valentini ahistajal on mingi illusioon, kujutelm temast, mis on formuleeritud naist tegelikult tundmata. Mehe jaoks on Valentini ilus, hoolitsev naisuke, kes kasvataks tema lapsi ja peseks kodus mehe sokke – see ei ole aga paraku Valentini soov. Sama teemat on kõnetanud ka mõned teised filmid tänavuse Berlinale programmis nagu "Damsel", kus Robert Pattinsoni kehastatud kauboi läheb oma elu armastust pantvangist päästma, kuid paraku ei ole neiul (Mia Wasikowska) mingit päästmist vaja. Mees on oma peas loonud naisest enesele sobiva kujutelma, mis aga ei vasta absoluutselt reaalsusele.

"Unsane" ei paku psühholoogiliste thrillerite žanris midagi uut ega tähelepanuväärset, pigem on lugu igavavõitu ja alates psühhopaadi tegelaskujust kuni sündmuste käiguni korratakse juba tehtut ja nähtut. Palju huvitavam nüanss kui ahistaja-ahistatava vaheline verine võitlus oleks olnud vastu tahtmist hullumajja panemise temaatika, mida ainult natukene käsitletakse. Filmis selgub, et Valentini satub hullumajja tänud kindlustuspettusele – põhimõtteliselt terveid inimesi pannakse hullumajja, kuna kliinik saab kindlustuselt iga patsiendi eest raha. Nii kui kindlustus enam ei maksa, saavad inimesed päeva pealt terveks ja lastakse välja. See oleks võinud olla filmi põhilugu – vaimse tervise kliinikus toimuvast ärist, mis ravimise asemel manipuleerib inimestega.

Treilerist ja tutvustusest jäi ka mulje, et film mängib küsimusega, kas Valentini on hull või mitte ja naise enda kahtlusega, et äkki ta kuulubki sinna kliinikusse, kuid kahjuks film seda siiski eriti ei tee. Liiga ruttu tõmmatakse sellele kahtluse kriips peale ja jätkub klišeelik tagaajamise trall. Kui filmi iPhone'i kvaliteedi ja sellest tuleneva mittefilmiliku visuaali võibki alla neelata, siis ebahuvitavat stsenaariumit kahjuks mitte.

Näib, et iPhone'i vaimustuses on loo arendus jäänud teisele kohale - lugu on läbinähtav ning ei paku ei pinget ega närvikõdi, mõjudes hoopis kergelt koomilise psühholoogilise thrillerina žanrifilmide paroodiana.